tag:blogger.com,1999:blog-119189302012-02-10T00:40:35.584+02:00Various thoughts of a man left behind.dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.comBlogger631100tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-78803698014395979752012-02-10T00:40:00.001+02:002012-02-10T00:40:35.589+02:00Ma olen su suurim oraakel... su suurim mats vastu südametunnistust ja heroiini süst alateadvusesse ... kaks ühes ...<br />Lume valge memmeke keset hoovi&nbsp; sulajäässe ... mitte unes ...<br />Pehmuse paitus on suurem jõud kui selle vastupanu jõud õeluse sõnas ...<br />olen näinud ingleid, olen näinud sortse ... piisavalt palju ...<br />liigagi palju et tunda enam endas neid pingeid ...<br />et süüa neid meeletuid vihaportse...<br />olen ma Saatan või Jumal või kaks ühes koorikus ...<br />pigem vist üks kadunud hing ühes südames ... poolikus ...<br />Ratsa leida võid õnne kus kuningriik ühes ja rikkus<br />Kuid kas tõesti seda sa vajad<br />Ava silmad ja mõtle sellele kes su õnnetusse sekkus<br />Kes paitas su kiharaid kui vajasid suunda et leida need rajad ...<br /><br />Aga kes olen mina<br /><br />ooksendus armastuse altareil<br /><br />tuhmund küünal<br /><br />kodar ratasteis<br /><br />karile sõidetud laeva nina ...<br /><br />Armastan hoolin .... kuid nüüd võta seda kui viimset hoiatust<br />Sest enam ma ei ava<br />Seda südant poolikut<br />Ei demonstreeri ennast nagu näitelava!!!<br /><br />KMP.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7880369801439597975?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-8122651121755181982011-11-21T23:18:00.001+02:002011-11-21T23:28:49.865+02:00<p>I never get enough of smoking... Just because i don't care ... Any more ... At all ... Never again.........</p> <br/> <p>1%</p> <br/> <div style='clear: both; text-align: center; font-size: xx-small;'>Published with Blogger-droid v2.0.1</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-812265112175518198?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-71950376187059873992011-11-14T10:21:00.001+02:002011-11-14T11:03:37.803+02:00ei teagi enam kust otsast alustada ...<br />olen viimasel ajal olnud tõsine sitapea ja hoolimatu värdjas, kes oma absurdset käitumist kõikvõimalike vabandustega dekoreerida üritab... aitab reaalsuse eest põgnemisest ... tegelt ka!<br />Üle nõnda pika aja jälle tunda, et kellestki nii palju hoolin ja sellele oma lapsikusega sülitades kaotan, sain oma õppetunni - kui hoolid siis ka näita seda. Ju ma siis polnud tükil ajal korralikult jalaga munadesse saanud... Püüdsin, aga valesti. Pidevalt oma ebakindlust ja hirmu kõik lörri keerata peitusin jälle oma senise "elukaslase" varju.<br />Kardan, et olen selge peaga liiga tagasihoidlik ja igav. Illusioonid, mis aastate pikkuse üksiolemise ajal tekkinud jäävadki paraku utoopiliseks loraks. Rääkisin laupäeval oma parima sõbraga sellest mis mu mädanenud ajukurdude vahel toimub ja ta oli õnnelik, et ma niigi sellised muutused enda puhul olen nõus tegema.<br />Ma tahan olla teistsugune ja ei taha, et inimesed minus pettuksid. Kardan seda liiga palju, et pingutan ja reageerin üle ja sellepärast põgenen reaalsusest.<br /><br />Aitab vabandustest ... ma tegelen endaga ja oma deemonitega... ja teen selleks kõik, et sellest jamast välja saada! Vajan vaid veidi mõistmist ja toetust!<br />Või ma eeldan ja otsin seda valelt inimeselt? Südame häält on raske mitte kuulata ja loodan, et teen seda ikka õigetel eesmärkidel.<br />Või pole siis enam millelgi tähtsust. but I'll keep fighting!<br />Please!!! Save me from myself!!!<br /><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><object width="320" height="266" class="BLOGGER-youtube-video" classid="clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000" codebase="http://download.macromedia.com/pub/shockwave/cabs/flash/swflash.cab#version=6,0,40,0" data-thumbnail-src="http://3.gvt0.com/vi/RVIzNrC4178/0.jpg"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/RVIzNrC4178&fs=1&source=uds" /><param name="bgcolor" value="#FFFFFF" /><embed width="320" height="266" src="http://www.youtube.com/v/RVIzNrC4178&fs=1&source=uds" type="application/x-shockwave-flash"></embed></object></div><br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7195037618705987399?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-30614664885835140292011-11-07T22:11:00.002+02:002011-11-09T12:06:15.702+02:00<p>Ei tea kas hakkab paha<br /><br />Või võidab enne surm<br /><br />Ei tea kas langen maha<br /><br />Kortsus on mu kulm</p><br /><p>Ja seda et sa'i taha<br /><br />Ning kadund on su hurm<br /><br />Vist olin liiga paha<br /><br />Käes lahkumine julm<br /></p><br /><div style="clear: both; text-align: center; font-size: xx-small;">Published with Blogger-droid v2.0.1</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-3061466488583514029?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-83734205237798618042010-12-03T11:17:00.004+02:002010-12-03T11:25:18.457+02:00In the darkness you can't see the strangers<br />Flashing traffic lights scream for danger<br />The storm from the midnight comes to all<br />Are you packed up and ready to fall?<br /><br />Save yourself<br />save it now<br />Save you breath<br />to say goodbye<br /><br />Stop crying in your dream for you fantasy<br />Touch of the mirror creates your own reality<br />Until you breath, until this still lasts<br />The fate takes and then washes our pasts<br /><br />Save yourself<br />save it now<br />Save you breath<br />to say goodbye<br /><br />Ref.<br />How hard it takes to live<br />We hang on<br />How much you will give -<br />You'll have it all<br /><br />Torn away from the life-lasting path<br />Is unforgivable and is not meant to last<br />Time grabs us as we're born on the earth<br />It'll choke you from your death to birth<br /><br />Save yourself<br /> save it now<br /> Save you breath<br /> to say goodbye<br /><br />Ref.<br />How hard it takes to live<br />We hang on<br />How much you will give -<br />You'll have it all<br /><br />Save yourself<br />Save yourself<br />To save me from the end...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-8373420523779861804?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-63214041088253514982010-12-02T12:52:00.004+02:002010-12-02T12:55:33.812+02:00<h6 style="font-weight: normal;font-family:arial;" class="uiStreamMessage" ft="{&quot;type&quot;:&quot;msg&quot;}"><span style="font-size:180%;"><span class="messageBody">oh loomehinged andekad,<br />siin pangem kirja lüürikad,<br />kuid seda puhku kõrge latt,<br />mis peksaks Sami Lotilat<br /></span></span></h6><h6 style="font-weight: normal;font-family:arial;" class="uiStreamMessage" ft="{&quot;type&quot;:&quot;msg&quot;}"><span style="font-size:180%;"><span class="messageBody">sõnad seekord teravad,<br /><span class="text_exposed_hide">...</span><span class="text_exposed_show">tsenseerimata, raevukad,<br />Sami riikisisenemiskeeldu ma<br />nõuan selle luulega<br /></span></span></span></h6><h6 style="font-weight: normal;font-family:arial;" class="uiStreamMessage" ft="{&quot;type&quot;:&quot;msg&quot;}"><span style="font-size:180%;"><span class="messageBody"><span class="text_exposed_show">oh tõuske poeedid, kunstnikud<br />laulikud ja kriitikud<br />on alanud üks vaimutöö<br />ülestõus kui Jüriööl!!!</span></span></span></h6><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6321404108825351498?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-66485671787536454652010-11-23T22:49:00.005+02:002010-11-23T22:57:21.811+02:00I see the pride<div>I see the greed</div><div>I see you're fine</div><div>I feel you agreed</div><div><br /></div><div>Something more than here</div><div>I'm far away in fear</div><div><br /></div><div>Ref.</div><div>Calling from the nature of fate</div><div>You hold your caddle so tight</div><div>It breaks on stones - fragile glass</div><div>Calling from the nature of fate</div><div>You hold your caddle so tight</div><div>In dept of your eyes I'll die at last</div><div><br /></div><div>Keep it on feet</div><div>Please let me sleep</div><div>You never see</div><div>Your will to be free</div><div><br /></div><div>Ref.</div><div><br /></div><div>Brdg.</div><div>With the promise of the end</div><div>You still can't pretend</div><div>Your savage smiles</div><div>Your wolf-eyed goodbyes...</div><div><br /></div><div>Ref. </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6648567178753645465?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-25992731261636872652010-11-11T12:51:00.001+02:002010-12-03T13:35:08.584+02:00tahan olla vaba hing<br />mitte ühiskonna ori<br />unistades olla ning<br />mu mõtteis sa ei sori<br /><br />minna ära teie silmast<br />kuni põlemas mu leek<br />lahkun sellest ilmast<br />kui unustet asteek<br /><br />las ma olla täitsa ise<br />enda sisse avatud<br />musta tinti, paberisse<br />igaveseks valatud<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-2599273126163687265?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-12642053269354925682010-10-29T10:31:00.002+03:002010-10-29T10:38:45.678+03:00Deep inside they dig their holes<br />Fought their freedom and lost their souls<br />You're looking too far to see they're hurt<br />Forgotten now and forever burned<br /><br />I'm that far to see their pain<br />their struggle and complains<br />Why can't you open your eyes for them<br />And fight for freedom once again<br /><br />#<br />Another thousand arms and guns<br />are risen, to kill the Bhudda's sons<br />I cry, I die with them deep inside...<br />#<br /><br />You can't make me to believe in god<br />But I'm far enough to see the stars<br />Close enough to give my life for<br />That makes religion crawl<br /><br />Ref. x2<br /><br />We're not the spirits to die for nothing<br />We're still alive and fight for something<br />On the edge and not for fun<br />I am the angel for the Buddha's sons...<br /><br /><span style="font-style: italic;">kitr. 6(3) 5(5) repeat</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-1264205326935492568?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-30847917216716804202010-07-20T22:32:00.000+03:002010-07-20T22:34:42.345+03:00Võta kastrul, täida see 3 liitri veega.<br />Pese ära kilo kartuleid, tõmba välja kastrulist 3 aastase poja sussid, süüta pliidi alla tuli, riidle pojaga.<br />Kuivata põrand ja täida pott uuesti veega, pane see tulele.<br />Tõmba pojal suust ära pooleldi pesemata kartul, puhasta poisi pluusi ja kartulid.<br />Korja põnnil käest ära tikud ja kustuta oma püksid.<br />Leia kusagilt 300 g liha, viska potti kartulid.<br />Püüa kinni kass ja võta talt liha ära, anna kassile laks kulbiga.<br />Ava pakend millele on kirjutatud: ?Nuudlisupp lihaga, lahustuv.?<br />Pane kartulitele soola, pühi taldrikule pakendi sisu, anna pojale võmm kuklasse.<br />Lepi pojaga ära, soola veelkord kartuleid, toibuta liha allakugistanud kassi.<br />Lisa potti soola, kalla sinna taldriku sisu, sega kulbiga.<br />Maitse ja püüa vabaneda liigsest soolast.<br />Hoia põletanud kätt külma vee all, sule kuuma- ja ava külmaveekraan, kirudes torulukkseppa.<br />Puista potti suhkrut, otsi õuest üles oma järeltulija, anna talle paar võmmu, leppige ära.<br />Torma kööki, lülita välja gaas, ava aken, aja käterätiga välja tahm, rahusta naabreid ja tuletõrjet,<br />Sulge külmaveekraan, pühi kuivaks enda põrand ja alumiste naabrite toalagi.<br />Maitse suppi, sülita, paku suppi kassile.<br />Puhasta kastrul nõrest, avastades selle põhjast põlenud augu ja oma uue käekella.<br />Klohmi poega, vala paar mehelikku pisarat, tagasta pott naabrinaisele, anna kassile lisa.<br />Triigi püksid, toibuta kassi, lepi kassiga ära ja suundu koos tema ja pojaga<br />sööklasse.<br />Poolel teel sööklasse torma koju, et triikraud vooluvõrgust välja võtta.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-3084791721671680420?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-61775170819802260832010-04-16T10:59:00.002+03:002010-04-16T11:06:25.734+03:00WATCH ME, 'cuz you're never gonna find me,<br />FUCK THIS, damn voice is loud and creepy,<br />FEEL ME, while you drown the earth with tears,<br />STOP THIS, 'cuz this loneliness I don't bear.<br /><br />Someone is talking<br />and others just listen<br />the stories of castle<br />and bold-hearted boy<br />my freedom is dying<br />only present is waiting<br />they are just playing<br />and waiting me die<br /><br />I'M DYING...(the echos just kill me)<br /><br />Feet in broken glass<br />you find me standing there<br />Face my blood in grass<br />No tears, I've never felt the fear<br /><br />These stories are stories<br />and ghosts in my head<br />agony buried alive &amp; unfed<br />you are still playing<br />you never listen<br />last floating words<br />such fucking close distant<br /><br />Feet in broken glass<br />you find me standing there<br />Face my blood in grass<br />No tears, I've never felt the fear<br /><br />These walls of my coffin<br />are closing up in me<br />lonely, my soul is fadin'<br />could someone help me, please<br /><br /><br /><br />In memoriam of Purity Knight ... rest in pieces ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6177517081980226083?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-67467936133870884362010-04-15T11:14:00.002+03:002010-04-15T11:25:40.494+03:00She traces you to your door<br />She begs to let her in<br />She just cries until you fall<br />And then you let her in your skin<br /><br />You spend whole life just with her<br />And you leave yourself behind<br />You don't know whom to prefer<br />Friends or the girl so kind<br /><br />(and she says)<br /><br />Pack your bags and leave this home<br />I will show things from my point of view<br />Only one more shot and a blow<br />I'll show you the path I drew for you<br /><br /><br />How much you've ever wanted<br />To throw her out on the streets<br />Every evening she comes haunting<br />And gives you magic treats<br /><br />Die with her or let her go<br />One day you really have to choose<br />Better go on with the show<br />Cuz you have nothing left to loose<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6746793613387088436?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-9700564360281890282009-12-21T13:38:00.002+02:002009-12-21T13:40:56.686+02:00Isa kingib muusikahuvilisele pojale jõuluks kitarri. Poiss võtab paki lahti ja küsib imestunult: "Aga keeled?!". "Pole midagi, poiss," vastab isa. "Õpid enne korralikult mängima, siis saad keeled ka!".<div><br /></div><div>Head verivorstinädalat!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-970056436028189028?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-8679642107015425362009-11-16T13:57:00.002+02:002009-11-16T14:10:54.745+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/SwFBNoKazAI/AAAAAAAAAX0/qVbGgbW-L38/s1600/noname.jpeg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://4.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/SwFBNoKazAI/AAAAAAAAAX0/qVbGgbW-L38/s400/noname.jpeg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404672730196528130" border="0" /></a><br />tants ümber palava pudru käib nii et kõik pudrused ... ei tea nüüd keda süüdistama hakata selles debiilses massihüsteerias, ent kui inimesed natukene üritaks aru saada tegelikust olukorrast siis naasmine normaalse elutempo juurde ei oleks ka mingi probleem ...<br />härrased ja prouased paanikaosakonnast: mõelge selle peale palju inimesi autoõnnetustes surma saab päevas? - leiutaks äkki vaktsiini ka ... mõelge kui mõnus oleks ... paneks äri püsti tallinn-tartu mnt-le ja inimesed saaksid omale suhkruvett hingehinna eest veeni torkida ja kõik mõtleksid et nüüd lendab kaitseingel kiiremini. ...<br /><br />blahh ... ausalt ka ... ära tüütab see kuradima vati sees elu ja ultradesinfitseerimine ... pole ime et me mingisugustesse pandeemiatesse kärvame ... bakterid on kõikjal meie elukeskkonnas - see on vältimatu .... ära sureme me kõik varem või hiljem - see on ka vältimatu<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-867964210701542536?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-65327749466718338272009-11-03T14:21:00.007+02:002009-11-03T15:13:03.681+02:001.<br />my pen is drained from the wish to write<br />to tell the world what's wrong or right<br />my paper has drowned in my tears<br />in darkest thoughts and endless fears<br /><br />2.<br />my rotten desk stands still on floor<br />and death awaits behind the door<br />I rise my head and take a break<br />In this world so wrong and fake<br /><br />ref.<br />I try to fly up to you<br />but my broken wings hurt<br />I will change the path for you here<br />to taste your life so unreal and dear<br /><br />bridge:<br />This world is lost and so are you<br />let me help and vanish too<br />Cuz better love is hard to find<br />being sick and lost is killing kind<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6532774946671833827?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-14817391201097539422009-08-12T10:04:00.002+03:002009-08-12T10:40:43.493+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/SoJx6addTXI/AAAAAAAAAXU/HGoYTHxCL5Y/s1600-h/Kukemarja+7.+10.+augusil+2009+023.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/SoJx6addTXI/AAAAAAAAAXU/HGoYTHxCL5Y/s400/Kukemarja+7.+10.+augusil+2009+023.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368978954128280946" border="0" /></a><br />pikk otsitee sai viimaks lõpule ... nüüd võib katta laua ja mõdukannud kokku lüüa<br />... mo oma onn ...<br />et katus tal kaitseks tormi eest ja seinad tõrjugu pakase ja vaenlaste torkeid<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-1481739120109753942?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-78354678663349421252009-07-08T00:22:00.000+03:002009-07-08T00:23:50.983+03:00<style type="text/css">!-- @page { margin: 0.79in } P { margin-bottom: 0.08in } --> </style> <p style="margin-bottom: 0in;">...ei ole vist sellist uudishimulikku ja samas ka kartlikku erutust tundnud see mees võbeleva poisikese südamega kui tol varajasel hommikul seistes reisikott õlal võõral maal millel jalg polnud varem veel käinud … silmad ärevalt kaugust uurides teades et keegi sealt kohe kohe tulemas on … keegi keda ta pole juba kaua näinud, keegi keda süda vargsi taga igatses … närviliselt sigaretti pahvides keeras mees ennast ümber ja oma suureks üllatuseks oli oodatu juba tema selja taha hiilinud … nõnda vaikselt kui tõuseb kuu ja loojub päike … daam koerakesega jälgis teda mõne jala kauguselt silmis enneolematult armas ja rõõmus pilk … mehest polnud enam miskit järgi peale väikse poisikese… peopesad higistasid ja puperdav süda tahtis tema räbaldunud särgi nööpe lausa eest lennutada … nad vahetasid paar kogelevat ja krampliku sõna ja liikusid minema … veel kaugemale tundmatu maailma poole … hirm poisikese südames hakkas neiu säravate silmade malbuses haihtuma ja ta tundis ennast turvalisemalt … olgugi et mindi seniavastamata kohtadesse kuid juba julgemalt ja kindlamalt … võõrad, tänavad, linnad ja kohad möödusid kuid loodus tundus poisile pidevalt tuttavana ja see lisas rahu veelgi tema hinge … peale paari tundi suhteliselt vaikuses edasi kulgedes jõudsid nad kohale … poiss vaatas ahnete silmadega ümbrust ja üritas kohaneda ja omaks võtta kõike mis neiule koduks oli … võõrad väravad avasid neiu pehme puudutuse all ja siseneti ruumidesse mis esimese emotsioonina poisikesele koduna tundusid … kõik ümbrus oli nii sõbralik ja hingelähedane et raske oli usukuda oma kodust nõnda kaugel olemist … olles muheldes ja silmanurgast teineteist piiludes mõned hetked koos oldud liikusid nad edasi … enam ei olnud miski enam nii võõras … neiu silmad olid poisi hingamise ja südamerütmi nagu võluväel korda teinud …. kauguses paistis juba võõras linn ja elu mida enam kartma ei pidanud vaid mida sai neiu kõrval avasüli ja kõike uut endasse tõmmates vastu võtta … endasse sulgeda kui kirkamaid mälestusi selle boheemlase rännakutes … ta avastas et kummaltki ei olnud suult jätkuvalt naertuse meelas kuju kuhugi kadunud ja nad võtsid arglikult käest kinni … selleks hetkeks enam üksteise soovide ja mõtete mõistmiseks sõnu ei tarvitatud … kõik käis kui telepaatiliselt ja enesestmõistetavalt … see arg poisike hakkas ennast uuesti mehena tundma ja seda tundis ka neiu tema kõrval … mis juhtus ei tea kuid nende silme ees polnud enam võõrast linnast märkigi … nähti vaid üksteise sügavasse hinge ja südamesse … ei olnud enam nende jaoks muud maailmat vaid enneolematu taevalik õndsus nende ümber ja sees … kätte hakkas jõudma õhtu ja sõnadetagi oli lepitud kokku avastama uut … kõike mida võõras silm veel näinud polnud ja mida uus maa oma öödes peidab … hoia mind … silm silma vastu ja üksteise hingamist tundes puutusid ükshetk nende huuled … kuidas see oli juhtunud ei teadnud nad isegi … nad teadsid et just nii see peab olema sest teisiti ei ole võimalik … teisiti käitumine oli välistatud … nõnda loomulikult hingati teineteise mõtteid, südamelööke, tundeid ja aurat … kaua … nad ei märganudki et erinevates kohtades nende punutud armu köie ots oli jõudnud juba päevade taha ja mehe lahkumise eha viimased päiksekiired olid silitades puulatvade rohelisi tippe silmapiiri taha kadunud … eesotavast murelikuks muutunud silmapaad istusid üksteist kurvalt jälgides roheluses ja mõõtsid teineteise tundeid tungides sügavale südamesse … õrnad, värisevad puudutused keset suveööd, hellad sõnad silitamas kõrvu … nõnda veeresid viimsed tunnid koidiku poole kui mäest alla rulluvad kivid … aina kiiremini ja kiiremini …. sõnatult mõisteti et lahusolek tuleb pikk … liiga pikk et lasta edasi rahus olla … südamed mis juba ühes rütmis lõid rebiti lahku … kaugele mitme maa ja mere taha … aga hinged jäid … nad tundsid seda algusest peale et tehku kõik mis tahavad … tulgu torm, maru või veeuputus kuid neid hingesid laiali ei kanguta … paitused looklevad mööda kasteseid heinamaid, mööda taevalaotust, peegelduvad mööda merd ja jõuavad ikka kohale sinna kus on see teine …. nad teadsid seda …<br /></p><p style="margin-bottom: 0in;">ilma sõnadeta ….....</p><p style="margin-bottom: 0in;">http://www.youtube.com/watch?v=B9KBQO6uc04<br /></p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7835467866334942125?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-17040790200750127982009-04-07T23:20:00.000+03:002009-04-07T23:21:31.496+03:00nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, enam ei ole su süda täis seda rõkkavat noore neiu rõõmu...tühi tülpimus ja orjastus sunnib teda vaid edasi liikuma....miks sai aheldatud see süda ja veel veritsev hing....ja miks mõjub selle neiu saatus kõige valusamini sellele räbaldunud ja elulootuse kaotanud poisile, kes vangla väravateivastest oma räpaste kätega jõuetult kinni haarab ja neid raputab justkui tahaks päästa neiu, kes tema poole enam isegi ei vaata....ta justkui oleks unustanud kogu õnne, kõik rõõmud, mis oleks kestnud igeavesti...kuid tüdrukul ei ole sooja ega külma kaltsaka välimusega poisi tunnetest....tal puudub südant vaadata neid pärljaid pisaraid mis mööda räpaseid põski alla voolavad ja liiva sisse maanudvad, kuhu nad ka imbuvad nagu poleks neid kunagi olnudki...<br />see ükskõikne tüdruk ei saanudki kunagi teada kui palju kulda oli tolle poisi südames, mis vajas üle andmist...tüdruk arvas et poiss on kuningapoeg kuid ta iialgi ei osanud märgata, et kogu rikkus mida poiss eluks ja armastuseks vajas oli tema südames...kuhu oli tekkinud koht ka tema südamedaamile...kes kahjuks nüüdseks temast eemale on rebitud...poiss pistab käe tasku ja talle jääb näppude vahele mingi pehme mänguloomake...ta võtab selle taskust välja ja seda nähes....naeratus tekib tal uuesti suunurka, kuid seda hullemini hakkavad pisarad voolama...veider kas pole...kaks embavat pärdikut....see tõi poisi kurbadesse mõtetesse kõik helged ja kurvad mälestused, mida sai kunagi koos läbi elatud....kas see kõik pidigi niimoodi lõppema....miks ei andnud sa aega oma tunnetes minuga rahu leida...<br />liig kiire oli tahe tekitada muutusi oma teele...miks ..... vaevalt ta enam näeb millise ohvri ta oma mängudega tõi...kas see tõesti vääris seda...poisi arvates oli küll.....tema jaoks oli seal piisavalt head mida möödunud elust meenutada....mõelnud seda...muutus tema keha nõrgaks, pisarad langesid mööda käsi mänguloomakesele, mis kramplikult pihku oli surutud....viimast korda surus ta silmad kinni, suudles loomakesi ja langes teadvuseta pehme liiva sisse........armastus oli see mis tõi ühele väärtusetule kuid suure hingega poisile elu ja armastus oli see mis talt selle võttis......<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-1704079020075012798?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-51562092565941360762009-04-07T22:43:00.002+03:002009-04-07T23:05:56.601+03:00hõlgkaabu katab mu kiilastunud pead, käsi katab kadunud vanaisast järgi jäänud jalutuskepi pidet ... see tungib sügavale kevadisse mulda kui sinuga kadriorus mööda pinnasteed jalutan ... luiged pole veel talvepuhkuselt tiigile tagasi jõudnud ja liivakellast järgi on vaid paekivine sihverplaat ... kõverad puud mis möödunud sügisel veel kolletavaid lehti kandsid ajavad välja uusi pungasid selle vähese päikese suunas, mis pilvede vahelt meie päid silitab ...<br />... rääkisid mulle tol päeval olemisest, hinge hoidmisest - paratamatusest kui keegi haiget teeb ja sellest üle olemisest ... rääkisid enesearmastusest ja kui palju väärtust minus on ... tead et sa tegid mu hingele pai kui ütlesid et mu hing on rohkemaks väärt kui teised seda hinnata oskavad ... palusin sul mulle otsa mitte vaadata kui sa mind selleks sundisid ... ma ei tea kas ma kartma hakkasin seda mõistmist et selline "mina" võin olla olemas või kartsin su silmi mis minust luba küsimata läbi üritasid puurida ... suunasin oma pilgu kaugele majade harjadele ja üritasin jalutsukepiga kruusa sisse totakaid sirgeldusi kraveerides teemat muuta ... ma usun et ei mõelnud tol hetkel kõige kainemalt sest su taevakarva petlikud silmad ei andnud mulle rahu olla kahe jalaga maa peal ... mida sa mulle selgeks tahad teha rumal hing ... küsisin mõtlemata eelnevale vestlusele ... õpi ennast hindma - enesega rahul olema ja end armastama tuli rõõmsameelse naeratusega vastus mis poleks nagu elus ühtki halba asja oma elus tunda saanud ... meenutasin su kirjutatut ... ela enda mitte teiste jaoks ... rumaluke, oleks tahtnud sulle öelda - tead küll milline ma olen ... anna andeks aga ma ei saa vist olla iialgi piisavalt hea inimene sinu jaoks ... aga ma tahaks teada mida sa mõtled ... tahaks seda teada iga minut, iga sekund...<br />... ma pole enam tükil ajal käinud enam kadriorus ... jalutuskepp ripub nagis ja keegi pole temalt ära pühkinud tolle varaõhtuse jalutuskäigu tolmu ... ju ta siis jääb ootama järgmist ... .järgmist mida üldse ei pruugi tulla ... kas üldse enam su mõtteid kuule, su tundeid, su naeratust, su silmi - su silmi mis nägid mind, mitte kedagi teist...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-5156209256594136076?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-75891058313927785402009-03-24T17:07:00.002+02:002009-03-24T17:10:14.453+02:00...kohtad kindlasti selliseid termineid:<br /><br />Kaasaegne elurajoon – haljastust pole ollagi, naaberkruntidel käib alles vundamendiehitus<br />Logistiliselt heas kohas – raudtee või mõni suurem autotee on kohe kõrval <br />Kaasaegne planeering – kõik on avatud, panipaikasid pole, maja kajab nagu kirik <br />Huvitav planeering – mingi tõsine käkk on kokku keeratud <br />Eksklusiivne sisekujundus – maast laeni täis odavat kitši <br />Tolmuvaba tee – vihmase ilmaga ei tolma (natuke mudane ainult) <br />Looduslähedane asukoht – vähemalt muru on krundil olemas <br />Ehitusjärgus elamu – viimased kaks aastat pole keegi midagi ehitanud <br />Kõrgelt hinnatud piirkond – kes hindas, ei tea <br />Vaikne koht tupiktänava lõpus – talvel roogid lund nagu segane <br />Valgusküllane maja – suured aknad, ela nagu akvaariumis ja küta ennast lolliks <br />10 min autosõidu kaugus kesklinnast – kui sõita laupäeva hommikul kell 4 <br />Hea hind! – müüja jaoks siis loomulikult <br />Uus hind! – eelmine hinnasoov oli veel utoopilisem <br />Viimane võimalus selle hinnaga osta – homme on juba odavam <br />Miljööväärtuslik piirkond – lääneriikidest pärit turistid imestavad ekskursioonibussi aknast vaadates, kuidas meil veel sellised linnaosad säilinud on <br />Ühtse arhitektuuriga piirkond – naabril on sama kole maja <br />Asub eraldatud looduskaunis paigas – talvel on abiks püsiva neliveo ja kõrgema kliirensiga sõiduvahend <br />Asub veekogu vahetus läheduses – tasub uurida, millised kindlustusfirmad üleujutuste vastu kaitset pakuvad <br />Kommunikatsioonid rajatakse järgmisel aastal – kui arendaja vahepeal pankrotti ei lähe<br />Kauplus ja bussipeatus lähedal – poes on müügil ainult hädavajalikke<br /> toiduaineid, buss käib korra päevas <br />Turvaline asukoht – korter asub kõrgel ja autoga pääseb otse lukustatud sisehoovi <br />Valgusküllane elamine – kogu korteri peal on üksainus, tänava poole suunatud suur aken <br />Omapärane valguslahendus – magamistuba on ilma aknata <br />Suur rõdu – mida keegi ei kasuta, kuna korter asub liiklusmagistraali ääres<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7589105831392778540?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-79537821789962028082009-03-10T21:46:00.001+02:002009-03-10T21:49:12.323+02:00... my FUCKING parents ... thanks for the fucking support you fucking assholes !!!<br /><br /><br />... over and out<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7953782178996202808?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-72164210196424678782008-12-08T21:58:00.003+02:002008-12-08T22:18:31.912+02:00mis saab sest vanast pastakast,<br />valgest ääristatud paberist,<br />kes teab...<br />ehk mingi hetk neid katmas köide,<br />ehk lihtsalt kirstukaas...<br /><br />mis saab sest habetunud mehest,<br />kes öid ning päevigi vahest,<br />oma laual...<br />kortsus, närtsind sõrmede all,<br />seal mängelda lasi pastakal...<br /><br />mis saab ta loomest - elutööst,<br />täis pisaraid nad mitmest ööst,<br />ta hing...<br />kui templivõlvi sammastik,<br />sinna kraveeritud ta minevik...<br /><br />ehk kui juba pole enam mind,<br />ta leiab kauni poeedi hing,<br />ning mõistab...<br />saab aru tema mureveest,<br />ta vara lõpetatud eluteest...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7216421019642467878?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-77979346681530852572008-12-08T21:49:00.003+02:002008-12-08T21:56:25.649+02:00<div style="text-align: center; font-weight: bold;">taas istun su aknavalguse paistes<br />maja ees lume hanges<br />teen lumeingleid sinna üksi<br />heh, kas ütlesin ma üksi?<br />tahtsin öelda, et teiste inglitega koos<br />nende inglitega kes minust maha jäävad<br />nad jäävad sinna liikumatult lamama<br />sinu silmade tulekut ootama<br />kes loeks meid kõiki üle, et teaksin<br />kas tunneksid ... ära mind<br />teiste inglite seast?<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7797934668153085257?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-79052378104406151602008-12-08T21:40:00.002+02:002008-12-08T21:44:46.252+02:00tahtsid, et ma tahtmatult<br />tuleksin ja läheksin<br />ma niigi lapselikult saamatult<br />kohmetuna vaatasin<br />mõistmatult sus silmadesse piilusin<br />lootes kõike mõista<br />miks nii järsku musse kiindusid<br />kaua see võib kesta?<br />mu eelaimdus oli tõde<br />tülgastavalt kibe<br />nii naiivselt on see rõve<br />teadsin - tee on libe<br />vaid hetke seda tunda sain ma<br />üksiku hinge paina<br />ära põe, sest ma ei leina<br />oma katkist hinge enam ....<br /> <br /> aitähh sulle vähesegi olnu eest<br /> mida tunda lasid ...<br /><br /> mine nüüd ja tagasi ära vaata<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7905237810440615160?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-80615146464060965682008-12-04T12:43:00.002+02:002008-12-04T12:45:57.181+02:00<h4>Ülemaailme rahanduskriis ja Eesti majanduse jahtumine on kaasa toonud allakäigu ka edukate ärimeeste klubi-, baari- ja voodikaaslaste majanduses. Kokkuvõtlikult tuntakse seda beibemulli lõhkemisena, mille ohvriks langenuid tuntakse beibede, satelliitbeibede või grillkanade nime all.<br /> </h4><p>Klassikaliselt kasutab ärimees beibet, satelliitbeibet või grillkana (solaariumi üledoosiga blondiin, keda meelitab raha lõhn ning keda on teistest omasugustest väga raske eristada) meelelahutuseks juhul, kui tal on olemas ka ametlik abikaasa ja perekond. Noorematel ärimeestel on satelliitbeibed kas kiirel rotatsioonil (iga nädalavahetus uus), keskkiirel rotatsioonil (vahetub kord kuus) või nn best-­before-põhisel rotatsioonil (vahetatakse teatud vanusepiiri, nt 23 eluaasta möödumisel).</p> <p>Satelliitbeibe hankimist võib võrrelda Tallinki aktsia ostmisega: suured laenud on sponsori (aktsiaomaniku) kaelas ja positiivsed rahavood jäävad beibele (puukfirmadele) - näiteks kosmeetika (hotellindus), ehted (valuutavahetus), reisid (toitlustus) jne.</p> <p>Ehkki majanduslikus mõttes on ka beibed ju investorid. Kui investorid investeerivad aktsiatesse, siis nemad enda välimusse. Meestele meeldivad ilusad naised, naistele edukad mehed. Enda huvitavusse beibed investeerida ei viitsi, sest vastasel korral poleks nad beibed, vaid pikaajalisel kasutusrendil olevad kurtisaanid. Beibede investeerimishorisont on aga lühem ning dividende makstakse ka rohkem.</p> <p><strong>Rekordbeibe kulutas 150 000 krooni kuus!</strong><br />Väidetavalt suutis ühe mitte väga suure kinnisvarahai satelliitbeibe enese ülalpidamisega tekitada kulusid ligikaudu 150 000 krooni kuus. Kuigi esmapilgul tundub see summa isegi liiga väike: kinnisvara liising 20 000, BMW X5 maasturi üldkulud kokku 20 000, side 10 000, riided 35 000, kosmeetika 10 000, hooldus ja massaaž 10 000, meelelahutus 10 000, väljas söömised 20 000, poodlemisreis 15 000... ups! ja ongi limiit läbi, poolest kuust juba näpud põhjas. (Kui elatakse koos, siis tuleb kuludeks arvestada vaid 50 protsenti üürist või laenumaksest.) Tavapäraselt kulub satelliitbeibe ülalpidamiseks siiski viie-kuuekohaline rahasumma kuus.</p> <p>Kui aktiivne olla, kulub 10 000 krooni meelelahutusele üsna lihtsalt (kahe inimese peale vastavalt 20 000 krooni). Meelelahutuskulud võivad olla näiteks koos sõbrannaga nädalavahetusel Helsingisse mingile kontserdile sõitmine (hotell, piletid jms); suvine nädalavahetus Saaremaal (hotell, head veinid, restoranid jms). Talvepuhkuse näide Eestist: majake Kuutsemäel nädalavahetuseks maksab 5000-6000 krooni. Lisaks mäepiletid, söök, sõit mootorsaaniga. Eelnevalt on ostetud suusavarustus, mis ajab mitme kuu normi lõhki. Laupäeva õhtul Otepääl pidutsemas. Veekeskuste külastamine. BMW X5 kütus. Jah, pole veel Eestist välja saanudki, kui juba eelarve lõhki!</p> <p>(BMW maastur X5 on beibede puhul siiski raskesti mõistetav aksessuaar. Tegemist on autoga, mille loomise ainus eesmärk on testosteroonitaseme tõstmine ning millega sõidavad alfaisased. Siiski istuvad Pirita teel hommikuti X5tes kümned meiki täiustavad beibesektori tüüpilisimad esindajad.)</p> <p><strong>Öist jahti peetakse klubis</strong><br />Beibesektori klassikaline tegutsemisareaal on ööklubi, kus on võimalik kohtuda edukate meestega, näiteks klubid Bonbon ja Oscar Lux. Viimati mainitud ööklubi reklaamis ennast järgmiselt: "Oscar pretendeerib õigustatult öise Tallinna kõige prestiižikama koha nimele, pakkudes oma külastajatele kvaliteetseid kalleid jooke, luksuslikku interjööri, lõõgastavat atmosfääri, meeldivat seltskonda, mis tagab range luks klassi ööklubi ja nägude kontrolli ja muidugi kõige lemmikuima, moodsa muusika, peaasjalikult stiili- kommertskaos."</p> <p>Kuulsad on XO peod, kus ukse ees seisavad osalejate edu kõrge taseme näitamiseks Lambor­ghinid, tavaliselt Spyder ja Superleggera. Tegelikult on need Lamborghini esinduse proovisõiduautod ja vanad, eelmise aasta mudelid. Laenatud Lamborghinid annavad selge sõnumi, justkui oleks antud asutus mõeldud väga valitud isikutele, kelle varaline staatus küündib vähemalt sinnamaani, et lubada endale üht neist kahest autost.</p> <p>Edumeeste tähelepanu paelumiseks tantsivad beibed tihti tantsupõrandal omavahel, oma füüsilisi võlusid maksimaalselt demonstreerides.<br />Beibed ei külasta ööklubisid nädala sees (teisipäev, kolmapäev, neljapäev). Tundub, et majanduskasvu aegadel on nad unustanud, mis ajal käivad ööklubides maksejõulised sihtmärgid (s.t inimesed, kes võivad lubada endale kahe-kolmepäevast "pohmelli").</p> <p>Tavaliselt maksab pilet sellisele klubiüritusele 1000 krooni. Ürituste korraldajad kutsuvad reklaami mõttes kohale fotograafid. Pildid pannakse üles kas Weekendi või mõnele vene nimega saidile.</p><p><strong>Pidu, papp ja solaarium</strong></p><p>Klubis paigutuvad beibed erinevatesse lahtritesse. "Watch, but dont touch"-tüüpi beibed annavad oma kättesaamatusest kehakeele ning žestidega märku ka potentsiaalsetele isastele, kelle "laskeulatuses" nad viibivad. Teiste sõnadega - toimub hinna üleskruvimine. </p><p>Vähenõudlikumate beibe­de eesmärk tundub olevat mitte rikas mees, vaid ­pigem 15 minutit kuulsust koos selle juurde käiva lõbu­sa eluga. Selliste beibede elueesmärk on pidu, papp, solaarium, (võlts) Gucci ja kunstküüned. Tipphetk alastipildid Kroonikas. See grupp beibesid on suur ja järelikult on nende järele ka nõudlust.</p> <p>Enamjaolt ongi taoliste beibede elu mõte sellised "glamuursed" üritused, kus rahuldada oma patoloogilist esinemisvajadust ning mõni aeg hiljem vihjata - mina käisin peol, kuhu sai ainult kutsetega! Ennast edukana näidata on tänapäeval lausa kohustuslik.</p> <p>On veel keskklassi beibesid ja beibede kõrgklass. Üsna vähestel õnnestub aja jooksul satelliidist "tuumikinvestoriks" (ehk ärimehe ametlikuks abikaasaks) üle minna. Neid iseloomustab kõrgem intelligentsitase ning rafineeritum välimus.</p> <p>Eraldi teema on muidugi noored slaavi naised, kuid seda turgu ei ole väga lähedalt uuri­tud.</p> <p><strong>Beibeturgu ootab ülepakkumine ja lõpumüük</strong><br />Beibemajanduse puhul on tegemist vägagi tsüklilise majandusharuga. Praegune faas tundub olevat bid'ijate poolel - "pikendame pidu" (näiteks laenuga). Järgmine faas on kokkupõrge reaalsusega - siis avastavad beibed, et alanud on kulude kokkuhoid, kuna sponsorit tabas globaalne finantskriis vms.</p> <p>Sellest järgmine faas on beibe arvamus, et tema sponsori ärakukkumine oli üksikjuhtum ja BonBonist on võimalik järgmisel reedel leida uus sponsor. Pärast kolmandat nädalavahetust läbirääkimisi meestega, kes ei osta enam lauda kallist Dom Pérignoni või head Mummi, vaid Martini Astit, saab beibe aru, et laia spread'iga ei vea välja ning hinnatasemega tuleb alla tulla.</p> <p>Kuna sellised protsessid kuhjuvad, saabub beibede turule deflatsiooniline šokk ja täielik ülepakkumine koos lõpumüügiga. Selles turu faasis nopitakse turule paiskunud massil koor pealt ära ning hulk beibesid avastab end kvalitatiivselt madalama astme turul ehk tööjõuturul. Seal on selliste tegelaste hind aga bruto kümme korda madalam kui nende senised kulud kuus...</p> <p>Juba nüüd võib turul (BonBonis jm) näha, et spread kisub laiaks ja likviidsus on läinud. Müüjad istuvad ask'i peal ja ostjaid on vähe ning nad ei taha bid'iga kõrgemale ronida. Iseküsimus on, kas ja millal beibed ise squeeze'i hoomama hakkavad.</p> <p>Seoses halvemate aegadega ka muudes sektorites võib prognoosida beibede hulga plahvatuslikku kasvu klubides, kus on vähemalt jutu järgi kunagi liikumas nähtud rikkamaid mehi. Samuti kasvab sellist olukorda ära kasutavate, rikkaid mängivate härrade hulk, kes ühe õhtu kaupa niimoodi mõnusalt aega veedavad ehk siis beibedele optsioone ja futuure pakuvad.</p> <p>Beibeturu kokkuvarisemine avaldab omakorda mõju sellest sõltuvatele sektoritele: autokaubandusele, reisisektorile (paar reisibürood, kes on asjad kokku pakkinud, teevad teistele ruumi ja need saavad hindu endale pisut soodsamaks muuta). Maksejõu vähenemise tõttu väheneb klientide arv, kuid solaariumisalong saab nurga peal väiksemate kuludega pisut jumet juurde anda (samas oli kv.ee's ärikinnisvara all hiljuti müügis kaks nurgapoe solaariumifirmat renditud pinnal).</p> <p>Ööklubi omanikel on samuti huvitavad ajad, väidetavalt käib rahvast popimates kohtades sama palju kui ennegi, kuid baarikäibed on poole väiksemad. Inimesed ilmselt eelistavad end kodus või taksos täis juua, et raha säästa. Beibesektor saab korraliku matsu ka tugevneva dollari tõttu, mis viib kosmeetika hinnad üles.</p> <p><strong>Uuel aastal vähem tähti äritaevas, vähem ka satelliite</strong><br />Kuna eelolev aasta majanduse valdkonnas prognooside ja oletuste kohaselt kõige kergemaks ei osutu, avaldab see ilmselt mõju ka beibemajandusele ja edumeeste satelliitide elujärjele.</p> <p>Need, kes suudavad kulutada 100 000 krooni kuus satelliitbeibe ülalpidamisele, suudavad seda teha loetud kuud. Need, kes suudaksid ka rohkem kulutada, ei tee seda, ja just nimelt sellepärast nad ka kauem jõukuse säilitavad.</p> <p> * Tekst on kompileeritud investeerimisportaali LHV foorumi teema "Beibendussektor Eestis" põhjal. Suur tänu: Karum6mm, luuna, rehatrader, solver, rakuc, taksidermist, opex, privador, Lagnese, taavi186, mykoloog, Marvin, Stealth, kallo, Adamski, show, Erkki!</p> <p><strong>Lühike ärimeeste beibesõnastik</strong><br />Bid - ostunoteering. Kõrgeim hind, millega turuosaline on nõus vara ostma.<br />Ask - müüginoteering (kasutatakse ka terminit offer). Madalaim hind, millega turuosaline on nõus vara müüma.<br />Spread - Bid'i ja Ask'i vahe. Spread'i suurus oleneb vara likviidsusest (pakkumise-nõudmise vahekorrast), mida suurem spread, seda ebalikviidsem vara.<br />Squeeze on hinna volatiilsuse tugev kokkupigistus.<br />Deflatsiooniline šokk - hindade langusest põhjustatud seisund, mis destabiliseerib turgu.</p><p><br /></p><p>Originaalartikkel: http://www.ekspress.ee/2008/11/27/eesti-uudised/5583-beibemulli-lohkemine--arimeeste-kaaslaste-magus-elu-loppeb<br /></p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-8061514646406096568?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-65396285601857202042008-11-25T00:03:00.002+02:002008-11-25T00:21:13.338+02:00...avastasin täna endas uskumatult jälgi iseloomujoone - olla õel ja kõik persse keerata isegi siis kui ma seda kõige vähem tahaks ... I'm fucking awesome ... veider, kas pole? ... olen tänamatu jälk, tuim ja äärmiselt külma iseloomuga põrsas ... tean seda ... te mõtlete kindlasti miks ? ehk on nüüd kätte jõudnud see maagiline tund kui mu kannatus on otsas ja mul on sita endasse neelamisest kõrimulguni... ehk ... ehk on mul siiber saanud sellest värdjast heaksolemisest mis mitte kuhugi ei vii ... jah ... see on väga egotsentristlik ja ülbe käitumine aga ... raisk, igal asjal on piir ka ... iga hing saab kunagi täis ... "Kaua sa kannatad kurbade naeru" ... fucking true my little maggots ... kui ma oleksin pudel veini siis olen ma kindlasti vein mis on täiesti ülekäärinud ... öeldakse küll et vein läheb iga aastaga ainult paremaks ... hmm mõelge nüüd ... kõik ei saa igavesti paremaks minna ju ... mingi hetk jõuab piir kätte, kus mäda lööb sisse ja korg lendab pealt ... state of insanity has taken me ...<br />... heh ... tore on mõelda et olen hea ja siiras inimene kellele võib halva tuju puhul kohe sitapange tagurpidi pähe panna ja vastu seda pudrunuiaga kella taguda ... võimas ... SAAGE ARU SITAPEAD ET MINU MÕÕT SAAB KA KUNAGI FUCKING TÄIS .... liig kaua olen virelenud lootuses ja ootuses, et kõik sujub ja kõik läheb paremaks ... ja ainuke mis ma saan on pange täis sitta ... pähe ... meeletult mõnna oli seda kogu aeg endasse neelata ja teha nagu et mul on kõik korras ja palun keerake mulle veel ... sest mina kannatan igavesti seda jama kugistamast ...<br />... väga pask on olla ausaltöeldes ... tunnen siirat kahetsust tehtud asjade pärast aga teisalt - miks ei ole ma juba ammu oma keskmist sõrme kõigele näidanud ... nojahh ... iga väikse vääratuse pärast kui mina tahaks teie peale sellist mahlast sõimu täristada, et parimad kuulipritsid maamunal ei ole ka suutnud sellise tatirahega silma suutnud pista, hakkate teie mulle lugema moraali kui sitt ja paha inimene ma olen ja ma olen teie vihatute TOP 5-s .... FUCKING COOOOOL ... ma tahan ka kunagi ennast tühjaks rääkida ... ausalt ma ei kavatse terve elu läbida hing sitta täis ... JAH KA MINUL ON VALUS ja ma tahan et mind mõistetaks, minust aru saadaks mitte ei sõimata vastu onju .... ma väärin ka armastust ja hoolt ... mitte olla nagu mingi elutu nukk, keda vajadusel kallistatakse ja viha korral nõeltega torgitakse....<br />.... vabandust te väiksed vastikud vaglad aga ma nüüd ooksendaks teie peale ühe priske hingetäie korralikku rammusat pasasõimu... head ööd...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6539628560185720204?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-62054223331917786642008-11-06T22:26:00.002+02:002008-11-06T22:46:28.616+02:00... you never know, what you're going to get ... Forrest Gump ...<br />arvate et ta oli nõdrameelne ... fucking hell no ... see kutt teadis paremini kui te kõik kokku mida see maailm väärt on ... ta ei osanud ennast ainult esialgu eriti väljendada ... nagu minagi mõnikord ... tahaks meeletult ennast selgeks teha ... oma mõtteid väljendada ... aga kõik jääb kurku kinni ja lasen pea norgu ja olen parem vait ... teate miks ... sest võibolla ei ole mul seda soont sees et teie peale ennast tühjaks karjuda ... võibolla ma olen nagu forrest gump ... lõpuks lähen ja jooksen fucking pool maakera läbi ...<br />... I inked my anger, rage, hate and sorrow in my arm ... miks ... et kõik seda näeksid ja ma ei peaks krt igale ühele aru andma mis mu peas toimub ... vahi pilti ja püüa aru saada. ... kui aru ei saa siis oled piisavalt nõdramõistuslik madalalaubaline koopamees ja võid südamerahus perse kerida. ... polegi vaja teiesuguste arusaama ja mõistmist ... võtan selle endaga hauda kaasa ja küll me siis valhallas kohtume ja mõõkasid ristame ... aga võin lubada et teie, härrased ja prouased mõistmatud saate mu käest kolki ... sest ainsad asjad mis siit kaasa võtan on minu raev ja viha mida ma siin ilmas välja ei ela ... te arvate et olete ilgelt kiftid ninnunännutajad ja arvate pidevalt et kõik on ilus ja tore ja rõõmus ja elada tuleb ikka iseendale ... no kuulge ... pistke persse see oma alusetu positiivsus ja kujutelmad rõõmsast elust ... no ohvkoors kui tegu on lakutudlõustaga moepede või printsessikandidaadiga siis palju õnne teile ... paarituge ja tehke tuhat värdjat kolme jala ja kahe peaga ... hahaa ... põrgus kohtume me ükskord niikuinii ...<br />.... tahtsin veel öelda et miks ma ennast weistin nii palju ... see on püüdlus kiiremini siit minema saada. ... minema mõistmatute ja südametute juurest ... mis kasu on hingest kui seda fucking pussitatakse kogu aeg ... suht räbal tunne võib olla lõpuks või kuidas ??? ... ah minge persse ... te nagunii ei mõista ... sest te ei taha mõista et on ka teistsuguseid inimesi kellel ei lähe kõik nii nagu peab ... on inimesi kellel on hing ja süda õigel kohal ... kes tunnevad mitte ei tallu südametel... jätke meile see vähenegi weistimise mõnu ... droogid, alko ja suitsud ... me vähemalt nii palju ju ometi väärime ....<br />... aalraighti ... FUCK YOU &amp; pass out<br /> DONE 666 ... UNDONE execution<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-6205422333191778664?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-12891691152967705592008-10-06T22:33:00.002+03:002008-10-06T22:46:37.392+03:00.... grillkana tsüaniidiga ? või ehk dünamiidi hot-dog ? ... või HIV otse veeni ? ... .<br />tänan teid kelner ... ma võtaksin kogu päevamenüü ... ja palun üks klaasike bensiini kah .... ja suitsetamine on siin teil lubatud ikka ? ... .väga meeldiv ... suured tänud teile ...<br />milline meeldiv ja õdus tunne siin restoranis on ... meeldiv seltskond, kes kõik on sama rõõmsameelsed nagu mina ... üks kaunis romantiline õhtusöök peale pikka ja väsitavat tööpäeva... einestan õndasas rahus oma hõrgutisi ja rüüpan peale mesimagusat joogipoolist ... väsimus hakkab tulema ... mõtlen endamisi ja tellin veel ühe klaasikese bensiini ja pahvin sisse sigareti ... peaks takso tellima ja koju ära minema ... kelner palun mulle ühe takso visiitkaart ... härra mustas smokingus ulatab mulle kaardi "Takso Surmakutsarid. Lühinumber 666. 0.- krooni kilomeeter" ... soodus pakkumine mõtlen endamisi ja valin kiirelt lihtsalt meeldejääva numbri ... kaunis kuue ratsuga tõld veereb ukse ette ja astun nagu surematu parun uksest sisse ... lõpuks ometi peale sellist päeva jõuan ma koju ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-1289169115296770559?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-82172050623315603572008-08-06T02:17:00.003+03:002008-08-06T02:39:54.885+03:00... mõistmine et sind ei tule ... see on nagu armutult võideldes ennast vastu tulist lambipirni trampinud ööliblika lootusetu abipalve läbi sombuse öö ... lootusetu lootus, et oled kuhugi jõudnud ja reaalsus mis sind sellelt ukselävelt allatreppi veeretab kui kodutu kerjaja ...<br />... nägin täna öösel rõdul veini juues vihmavees niiskunud kassipoega ... ta vaatas mulle üheksandale korrusele otse silma nagu ta tõesti märkaks mu silmades sama mida tundsin ära tema silmis - üksindust, kõrvale heidetust, lootusetust, paramatusega leppimisega suutmatust ... see pisike kiisu polnud milleski süüdi et inimesed on niivõrd lollid et ta sinna rentslisse vedelema jätsid ... ta vaatas ja ma justkui lugesin ta silmist "ära karda, vaata mind, lootus ei kao kuhugi, tuleb edasi võidelda" ... yeahh ... kallis kiisu ... sinul on üheksa elu ja minul ainult üks, millega pean hakkama saama ... sa oled tõesti visa hingega nagu kirjeldatakse ... aga kas sa ka tead mis on elada ilma armastuseta ... ilma sellest mis tähendab sulle kogu elu ... sinu eksistentsi mõte ja võti ... kiisu vaikib selle peale ... muidugi ... tema on siiski loom ja elab vaid oma instinktide tasandil kuigi tal ka tunded on ...<br />... istun rõdu servale ja lasen jalad üle rõdu ääre rippu alla maapinna suunas mida juba esimesed hommikused päiksekiired oma nõrgas soojuses praadida proovivad ... kiisu vaatab mulle veel viivuks otsa kui hüvastijätuks ja liigub oma keldriakna poole kus minu teada tal pesakond olevat ... veel samapalju kodutuid ... aga neil on armastav ema ja ma tean et vähemalt keegi on neile kassipoegadele olemas ... kõlgutan jalgu soojas suveöös ja valan pokaali triiki täis ning haaran ahne lonksu ... varajase hommiku kaste lõhna on isegi siin kõledas paneellinnakus tunda kui hästi nuusutada ... läidan sigareti ja sinine toss lõikub päikese kiirte ereda valgusega nagu laserkiirte mäng ööklubis ... vaatan alla asfaldile ... kiisu on juba läinud kuid pilk jääb ootama ... ootama rumalust nagu sina peaksid nurga tagant välja ilmuma kuigi ma tean et seda ei juhtu kunagi ... mitte kunagi ei näe ma sinu kaunist nägu astumas minu ukselävele, et öelda "tere, kas tohib sisse tulla, kuidas läheb..." sürrealistlikud mõtted pumpavad mu südame käima kiiremini kui bensiin aiatraktori mootori ja ma tõmban ühe kõffiga sisse kogu sigareti ja kukun nii et kogu veini klaasi sisu mulle särgi peale lendab ...<br />....... seekord kukkusin sissepoole ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-8217205062331560357?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-88090529468687763422008-06-09T18:28:00.002+03:002008-06-09T18:41:42.933+03:00näoli mudas rooman taas<br />käpuli su jalgade ees maas<br />pihus rummipudelist roos<br />suu lehkav, kui tuhatoos<br />heidan seljast selle rüü<br />mille maalisin ma teie süül<br />teel tagasi rentslisse<br />tõmman ennast pintslisse<br />võigas tülgastav ja rõve<br />kannan marutaudi tõve<br />ära ütle mulle armas<br />olen juua täis ja karvas<br />huultelt sigareti sülgan<br />ahnelt rummi sisse kallan<br />tõstan sõrme teie poole<br />mõtlen surmast, mitte muule<br />see on teie loodud maailm<br />milles rõõmsalt surnuks kaanin<br />ära põe ja võta pits<br />järgmises elus ma olen su prints<br /><br />... hate me or love me,<br /> some day,<br /> dead I will be ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-8809052946868776342?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1764125636821186262008-05-26T22:59:00.003+03:002008-05-27T00:07:36.193+03:00...tegelt hakkab see juba suhteliselt veidrana tunduma ... mul on ainult üks õlu järgi ja sina mähkud kellegagi kelle asemel võiksin olla hoopis mina ... kurat kuidas ma vihkan seda seadust et alkoholi peale kaheksat enam müüa ei tohi ... no kohe nii närvi ajab et läheks teeks ühe korraliku poe röövi ... armsad jobukakud üleval toompeamühkamil, kas te tõesti arvate et inimesed joovad vähem kui alkoholi müüki piirata? ... tropikari mitte riigikogu ... ei mis seal ikka ... peab oma viimase Rocki lahti korkima ja kidra võimu põhja keerama ... mis seal ikka ... nagu jään sellest korterist varsti ilma ... et siis jälle High way to Hell? ... vabalt kallid naabrid ... kuulake seda kaunist riffi ... ma võin seda teile öö otsa mängida ... tegelt ma olen normaalne ... päriselt, päriselt ... lihtsalt mõnikord läheb nii näpuvahelt ära et kõik satuvad paanikasse ja mängivad hulle hoolitsejaid ... u know ... I don't believe this shit anyways ... inetetutel inimestel pole siin maailmas kohta ... jaaaa ... me võime olla sitaks headümlikud ja hoolivad ja nunnud ... no andke andeks ... mis sellest kasu on, et me sellised oleme ... kari prussakaid keda saab mõnusalt ära kasutada ... ahh peaks järgmise paki suitsu avama ... teate mis kuradi jätke suitsetamine maha ... loomulikku surma ma nagunii ei sure ... kas te imalevad "perekonnaloojad" saate üldse aru mida tähendab elu ... kas te teate üldse millal te hakkate elu peale kõige paremini mõtlema ... siis kui te olete silmitsi surmaga ... siis kui te sõidate tsikliga 200 km/h kõnnitee äärekivist mööda 2 cm kauguselt ja ees on ainult suured rändrahnud ... kerge soovitus teile ... proovige ära ja ma luban teile et hakkate elu peale natuke rohkem mõtlema ... mina proovisin ja teate mida ma avastasin? - see oli kuradima lahe ja järgmine kord ma proovin veel suurema hooga ja 1,5 cm lähemalt ... mis see muudab kui ma poole sentimeetriga eksin? ... ausalt öeldes mitte midagi ... kes saab vähem telefoni kõnesid, keegi saab närvidelekäijast lahti, keegi saab suurema päranduse, keegi pääseb siit jama seest mida mõned nimetavad eluks, mida peaks hindama ... FUCK OFF ... milleks seda hinnata kui see ei oska sind hinnata ... teate mis on elu väärtus? - adrenaliin ... jah ma olen adrenaliinisõltlane ja mulle meeldib riskida sest ma ei ole siiamaani midagi väärinud ... mitte midagi peale põlastuse ...<br />veel viimane lonks ja süütevõti sulandub ühte tsikliga ... 25-kraadine võtmepööre paremale ja armatuuril süttivad tuled, mis peegelduvad minu toonitud kiivriklaasil ... vajutan nahakrudina saatel siduri alla ja pöial liigub starteri peale ... vajutan ja öise õhtu harmoonia purustab V2 mootori meeletu mürin ... sulgen klaasi ja vaatan kahele poole teed mis viivad ... mitte kuhugi peale musta öö ... kerge krõpsuga lükkan käigu sisse ja tunnen kuidas närviline mootor mu jalgevahel olevat ratast juba minema tahab viia ... annan järsult gaasi ja vabastan siduri piisava hooga et esiratas kõrgele õhku tõuseks ... mõned hetked näen taevas säravaid tähti ja siis läheb juba sõit põhjagaasil pilkase pimeduse poole ... valged tänavamärgistuse triibud jooksevad juba ühtlase valkja joonena mu tsikli rataste alt läbi ... jõuan mööda aedlinnast ja ületan maha jäetud raudtee, kus näen teelt paguhirmus põgenevaid paaritumishooajast hajevilolevaid kasse ... lisan kiirust ja tunnen kuidas tuul hakkab juba kondlit väristama ... peidan oma keha selle taha varju, et kiirust veelgi suurendada ... ees tuleb minu lemmik tee ... lai ja kurviline ... hehh ... mäletad kui ma tööl rääkisin sulle kuidas mulle meeldis seal kallutamas käia? ... yeahh ... peatan järsult teeserval tsikli ja seiskan mootori ... võtan oma süsimusta kiivri peast ja vaatan kuidas minu hingeaur mööda esituld laiali valgub nagu hilissuvine kaste hommikupäikese kiirtes ... võtan taskust lömastunud suitsupaki ja süütan naeruväärselt kõverdunud sigareti ... on nii vaikne ... ainult ritsikad siristavad veel ... nii tasane on öö et tunnen sigareti otsa pragisemist kui sellest nikotiini oma kopsudesse ahnelt kisun ... ei ... suitsetamine ei tapa ... selles ma olen kindel ... naeran omaette lollakalt ja viskan ülejäänud paki maantekraavi ... puhake rahus härrased ... teid ma rohkem ei vaja ja võin nüüd käsi südamel öelda et teie ei tapnud mind vaid mina tapsin teid ... milline saatuse iroonia ... lükkan süüte välja et veel pimedam oleks ... et ainult tähed veel paistaks ja mu ainsaks kaaslaseks jääksid ... vaatan tähti ja kisun ahnelt suitsu oma kopsudesse ... milline elu ... sündisin, kasvasin, hakkasin mõistma, sain haiget, pettusin, loobusin ... live fast, die young ... sa mäletad ... ütlesin sulle seda kogu aeg ... aii kurat ... sigaret oli juba sõrmedeni põlenud ja kõrvetas nahka ... viskasin koni nina krimpsutades samma kohta kuhu lendas ka pakk ... Rest In Peace my friend ... panen kiivri tagasi pähe ja vaatan teed kust olin tulnud ja kuhu olin suundumas ... seljatagust katmas suurlinna valguskuma ja ees maine pimedus ... hingan veel korra sügavalt sisse ja sulgen oma kiivriklaasi ... mootor käivitub summutades ritsikate laulu ... mu lemmikud kurvid ... mu lemmik tee ... lükkan käigu sisse ja liigun meeletu mootorikarjatuse saatel ... teine ... kolmas ... neljas ... viies käik ... tugev vastutuul sunnib mu pea juba madalamale ... esimene kurv kohe metsatuka taga on kõige malbem ja kiirem ... tunnen kuidas tee mu põlve lähedalt mööda vuhiseb kui kurvis kallutan ... kiire käigu vahetus ja järgmist kurvi otsima ... kurat oleks pidanud ikka esitule üles poole tõstma ... ma ju ei näe mitte midagi ... tegelikult ma ei tulnudki siia nägemist otsima ... vaid midagi muud ... mida teie tea mis see olla võib ... looma jõul kisub mootorratas mind aina edasi ... paremale kurv on juba palju teravam ja järsem ... välja tulekul kiirendades käib meeletu plaks vastu kiivrit ja pool nägevust oli hetkega kadunud ... kuradi satikad raisk ... käik madalamaks ja edasi ... tunnen kuidas esiratas vaevu vastu maad puudutab ... metsatuka tagant jõuab meeletu kiirusega lähemalt meri ... irvitan kohtlaselt omaette ja lisan kiirust ... kuues ... mäletad seda kurvi millest sulle rääkisin ... see on ilus koht ... siin peatub suviti palju rannakülastajaid kaunist tallinna vaadet nautimas ... peidan ennast kondli taha ja surun gaasi põhja ... sama kurv ... samad lained vastu kive peksmas ... kas pool sentimeetrit või mitte midagi ... silma nurgast näen spidomeetrit ... hingan välja ja surun silmad kinni ... 260 &amp; -0,5 cm ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-176412563682118626?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-77637240175196868992008-02-18T22:18:00.004+02:002008-02-18T22:47:32.938+02:00...mentaalselt halvatud ühiskonna orb... või ... olemuselt armas aga üli raske peakahjustusega süstematiseeritud käitumisega sarimõrvar ... puberteet kelle jalad higistavad isegi siis kui neiu temast kilomeetri kauguselt möödub ... või hullunult innovatiivse mõttelennuga kõrgklassi ärimees, kes õhtul üksinda kodus olles naiste riideid kannab ... või näiteks ühiskonna koorekihti kuuluv seltskonnadaam mõtteis pangaröövli ideed ....<br />... inimesi on maailmas ca 4 miljardit ... oled sa kunagi mõelnud milline sina neist oled ??? ... klähviv, haukuv lõhvard või väike peni suurte kutsade sabaaluse nuusutaja või iseseisev kotkapoeg, kes ka üksinda oskab taevaavarustes ringi vaadata .... mina ei lahterdaks inimesi selle järgi, sest meis igas ühes on tükike kogu sellest kompotist ... ning igal ühel mingisugune osa domineerivamaks käitumismalliks .... aga kas olete mõelnud et teis ei ole üldse midagi sellist ... null ... tühjus ... koht kus puudub aeg ja ruum ... koht kus peatub jõevool ja lakkavad laulmast linnud ... koht kuhu keegi varem sattunud ei ole sest olematusse ei ole ju võimalik minna ... väärastunud kas pole ... ühiskonna karm ülikool voolib mõnedest aga sellised ... kahju ... aga midagi pole parata .... emotsioonide tasandid on inimestel aga niivõrd erinevad et paraku see nii on... pankurist ühjuseks, ärimehest olematuks, sarimõrvarist eikellekski võib olla lühem maa kui te arvata oskate ... kaotada kõik mis teid maapealses eluvormis kinni hoiab on see uks mis viib tühjusesse ...<br />... sellepärast ütlengi teile - leidke enda jaoks motiiv ja tagant tõukav jõud ... ekstaas edasi võidelda oma sihtmärkide nimel ... jääge selleks kes te olete ja uskuge et te olete parim hing kes sellesse kehasse on joodetud ... kui vaja andke ühiskonnale vastu hambaid kuid jääge selleks kes te olete ... ärge laske ennast hävitada kahepalgeliste muidusööjate poolt kellel oma elu puudub ja üritavad ka teiste oma porri tallata ühes eesmärkidega. ... käsi tugevalt rusikasse ja oma eesmärkide nimel võitlema, ilma kellegi diktatuurita!!! ... vaadake oma sõpradele silma ja mõelge selle üle ... over &amp; out ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-7763724017519686899?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-58799598866195252282008-02-08T00:59:00.000+02:002008-02-08T01:11:48.032+02:00... tumm iha teha häält kurtidele kõrvadele mis kunagi kuulma ei saa ... sahistada vanade ajalehtede lehülgi edasi ja tagasi silmade ees mis kunagi nägema ei hakka ... ja ma lähen poodi ning ostan paari parimaid jooksu jalanõusid Musumäel magavale jalutule ... ning kandle kingiks sõbrapäevaks sõrmedeta endisele demineeriale kellel käed küünarliigesest amputeeritud ...<br />olete kunagi mõelnud kõike seda mulle teha ... tunnen seda ... väsimatut kättemaksu ... mitte füüsilist ... see ju mind ei kõiguta ... ikka vaimset, mida muud ... see lämmatab mu ja sunnib taanduma ... taanduma oma kitsasse vähi koopasse ... sinna kus on mul kõige turvalisem - keha kaitsmas turvalised kivid ja toiduks mööda triivimas üksikud pahaaimamatud elusolendid ... ma ajan oma teravad sõrad teile vastu ja naksan ükstakõik millise ründaja kehaosad hetkega ... hehh ... unustage ära ... teil ei õnnestu mind siit välja suitsetada ega põletada ... mäletate - mind ümbritseb vesi ... vaikse vooluga vesi ... vesi mis kannab endaga kaasas minu sarnaseid eraklikke molluskeid ... muutub hämaraks ja ka veepealne elu hangub ning kaob öhe ... nihutan suure kivi koopa suu ette ja uinun ... teid kartmata ... musta ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-5879959886619525228?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-50866198509981331262007-11-13T00:03:00.000+02:002007-11-13T00:32:17.052+02:00.... huvitav kaua veel läheb aega et ma jälle pillitoidule üle lähen ... tegin oma elus kardinaalsed muutused ... otsustasin lõpetada suhtlemise teatud inimestega, loobusin mõnest hobist ja võtsin vastu uued hobid .... aga mis seal ikka ... same shit but different day....<br />pask ... pask ... PASK<br />but i think ... who cares about it anyway ....<br />mõistavad inimesed, kellelt mõistmist ei oska oodata aga ei mõista need kellelt soovid kogu südamega, et ükskordki ... yks fucking tühine kord mõistetaks sind ja öeldaks: "vabanda ma eksisin, mõistan sind, ma proovin kõik paremaks teha" ... teate kui midagi sellist ei ole siis sellelt inimeselt tuleks toore jõuga süda välja raiuda piparkoogi vormiga... kui kurat isegi ei üritata no siis on ikka midagi inimeselooma mõistuses täielikult mädand ja pehkind - ravimeetod: kiljotiin.<br />hmmm ... ma tavaliselt ei kasuta punkte oma monoloogides, kuid ju siis tundus lõpetatud lause ... kuigi ma ei lõpeta ühtegi oma lauset ... igaks juhuks ... ehk tahan seda mõne jaburusega veel kunagi täiendada .... ja et saaks öelda MA EI LUBA SULLE MIDAGI <span style="font-style: italic;">YOU SON OF A BITCH </span>... EKS NÄIS ... .BLAAA BLLAAAAAA FUCKING BLAAAAA .... krt see ei kannata enam trükimusta. ...<br /><br />paljundasin täna omale lõkkelaualude raamatu ja üritan selle kuuekeelse muusikavidina selgeks õppida et ei peaks suvel lõpetama kitarr hispaania kraena kaela löödud ja persetpidi keset lõket suitsemas ... nii et Santana hoia piip ja prillid sest kevadel mängin su surnuks....<br /><br />..................kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ......<br /><br />tahtsin öelda et ma jälestan inimesi kes nimetavad teisi isekateks, idiootideks ja sita huumorimeelega debiilikuteks, kuigi nad seda ise kõige rohkem on ... noh väiksed värdjad ... ei julge peeglisse vaadata et endas seda tõde näha???? ... ma arvan et peeglil on ka valusam teile teie inetut ja fustreerunud egotsentrestliku peegelpilti näidata .... ma lihtsalt ei mõista teid ....<br />.... mul on kahju et olen teinud oma jamades haiget süütutele kõrvalseisjatele, kes ei puutu mu probleemidesse sõrmeotsaga kuid kelle mina sinna sisse mässisin ja võrgu tugevalt kokku sidusin ... kas ma olen tõesti juba nii kahestunud ... half of me living in hell and the other in ....<br />....kas mitte skisofreeniaks ei nimetatud seda ... jah ... maybe ma juba olengi .... boogie boogie boogie .... hakake nüüd mind kartma ... sest ma võin ükspäev mängida pugejanäolist lillelast kellel ei lubata oma arvamust välja öelda sest minu arvamus on ALATI VALE; teisel päeval aga leiate mind oma koduaiast ühes käes siledaraudne ja teises käes nimekiri .... tasku kõlisemas metsseahaavlitega täiedetud padrunitest ja hambus tossamas otsast niiskund sigarett ... am I Psycho? .... no no fucking no ..... teie olete mu kallikesed kes te mu nii kaugele viinud on ... vaadake siis ükskordki sinna peeglisse (ehk siis saate peeglilt ka andeks) kui mind siin enam ei ole, vaadake sinna ja tuletage meelde, mida huvitavat just personaalselt Teie suutsite minu hinge ja mõistusega teha enne kui ma siit ilmast paremasse kohta läksin ....<br />.... aa ... väike sõnum ka "ISADELE", kes arvavad, et minusugune täiskasvanud inimene ei tohiks enam nii lapsikult mõelda:<br />Lapsikult mõtleb see, kes keeldub tunnistamast, uskumast, mõistmast ja vaatamast ükskordki nendesse kurbadesse helehallidesse silmadesse ja küsima - mida saan mina teha et need silmad ei oleks enam nii tuhmunud ja elutud? ....<br /><br /> ... tänaseks sai vist nüüd kõik välja öeldud ... et kes nüüd selle jutu peale minu sõprusest veel lahti öelda siis palun väga ... ma ei hoia kedagi kinni .... doom me .... and see you in Hell, but I'm not the one who's gonna burn there - you are, I'll be the Punisher ....<br />... roosasid unesid kõigile....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-5086619850998133126?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-21539783188476905502007-10-24T21:43:00.001+03:002007-10-24T21:43:57.846+03:00<div xmlns='http://www.w3.org/1999/xhtml'><p><object height='350' width='425'><param value='http://youtube.com/v/Ryfwfc_946w' name='movie'/><embed height='350' width='425' type='application/x-shockwave-flash' src='http://youtube.com/v/Ryfwfc_946w'/></object></p><p>... enjoy the shit you've created ...</p></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-2153978318847690550?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-2516352844134175652007-10-24T19:48:00.000+03:002007-10-24T20:12:23.833+03:00... rügad 24/7 tööd selleks et maksta oma roostes mersunässi eest liisingut ja siis reedeõhtul oma blond põhupea privesse lohistada ja siis väikepere laenu eest terve öö talle jooke välja teha ise piiskagi saamata .... on see normaalne ? ...<br />... õnneks mu pisike IQ on ära laksanud et naistele ei tasu ikka mitte midagi ette taha ära teha ... varem või hiljem saad kaika kodaratesse ja loed kärsaga tänavasillutisel liivateri ... sitaks lahe onju ... ja oleks siis et ta kuidagimoodi investeeriks sinu elusse ... nad lihtsalt rapsivad tiibu ja kui kopa ette viskab panevad ussitama ja löövad oma mürgihambad kannikatesse...<br />... või peaks kandma Humanast ostetud Hugo Bossi 83-nda aasta mudelit, sõrme otsas rippumas vaarisa vasara lukkudega turvatud diplomaati ja mängima kui hiilgavalt tark ma olen ja oskan juba saja piires liita/lahutada....<br />... või siis nagu mina ... tatsan edasi tagasi oma mõtetes ringi ... kisun tänu nendele ussidele pool plokki leedu maksumärkidega sigarette päevas ja vaatan kuidas surm mind oma vikatiga taga ajab, sest iga tööpäeva lõpp tunned kuidas kolmekordne kohvi üledoos on südame vibraatorikombel võbelema pannud ...<br /><br />... teate elu ei ole kõigi jaoks nagu mingi kuradi kaleidoskoop täis miljonit värvi ... mõne jaoks on nende värvide asemel lihtsalt tühjad must-valged klaasikillud ... ootavad veeni ... mõne jaoks ei ole kõik nii lihtne ja enesestmõistetav ... püüdke sellest aru saada härrad ja prouad, lakutud lõustaga moepeded ja seltskonnadaamid.... ei ole nii lihtne...<br /><br />aa ... eelmise blogi juurde video ka (tuleb siis kui ma rohkem aega leian)... nii et chill out fagets ... igal oinal on oma Mihklipäev<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-251635284413417565?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-52412531674238033582007-10-24T00:37:00.000+03:002007-10-24T00:49:13.227+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/Rx5qKmorYjI/AAAAAAAAAAc/d1PRR-SRw7w/s1600-h/emo-spiderthumb.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer;" src="http://2.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/Rx5qKmorYjI/AAAAAAAAAAc/d1PRR-SRw7w/s400/emo-spiderthumb.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5124650156396601906" border="0" /></a><br />.... and for all I gave I get back that what I was afraid the most...<br /><br /><br />Pick me up<br />Been bleeding too long<br />Right here, right now<br />I'll stop it somehow<br /><br />I will make it go away<br />Can't be here no more<br />Seems this is the only way<br />I will soon be gone<br />These feelings will be gone<br />These feelings will be gone<br /><br />Now I see the times they change<br />Leaving us, it seems so strange<br />I am hoping I can find<br />Where to leave my hurt behind<br />All the shit I seem to take<br />All alone I seem to break<br />I have lived the best I can<br />Does this make me not a man?<br /><br />Shut me off<br />I'm ready<br />Heart stops<br />I stand alone<br />Can't be my own<br /><br />I will make it go away<br />Can't be here no more<br />Seems this is the only way<br />I will soon be gone<br />These feelings will be gone<br />These feelings will be gone<br /><br />Now I see the times they change<br />Leaving us, it seems so strange<br />I am hoping I can find<br />Where to leave my hurt behind<br />All the shit I seem to take<br />All alone I seem to break<br />I have lived the best I can<br />Does this make me not a man?<br /><br />Am I going to leave this place?<br />What is it I'm running from?<br />Is there nothing more to come?<br />(Am I gonna leave this place?)<br />Is it always black in space?<br />Am I going take its place?<br />Am I going to win this race?<br />(Am I going to leave this race?)<br />I guess God's up in this place?<br />What is it that I've become?<br />Is there something more to come?<br />(More to come)<br /><br />Now I see the times they change<br />Leaving us, it seems so strange<br />I am hoping I can find<br />Where to leave my hurt behind<br />All the shit I seem to take<br />All alone I seem to break<br />I have lived the best I can<br />Does this make me not a man?<br /><br />............... crap ... just wanna push a radio into the bath ...<br />... all the pills in the world won't kill him and bring you back to me.....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-5241253167423803358?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-50410636369925842742007-08-28T23:16:00.000+03:002007-08-28T23:36:16.380+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://www.gracemonkey.com/thunder.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 400px;" src="http://www.gracemonkey.com/thunder.jpg" alt="" border="0" /></a><br />... tuli neelab krabisedes põleva sigareti otsa ja väljahingatav suits valgub täiskuu ette ... võimas ja kaunis vaatepilt (kuigi mõne jaoks ebatervislik)... keeran ennast ristmikul nii et parem külg jääks lääne suunas ja vasak itta ... hirmutav ja meeli ülendav kontrastus laskub otse minu silme ees taevalaotusest alla ... ühe pool - idas - pekslevad kümned piksenooled nagu tehtaks välguga fotoseeriaid meeletu mürina saatel ja teisel pool - läänes - täiskuu kogu oma hiilguses ja ereduses ... vanaema juustukera nagu sina armastasid öelda :) ... hakkan kuu poole kõndima ja kisun öises jaheduses mahedalt oma poolikut pläru ... mürina peale on kooliesisel platsil kokku pakkinud hilised rulamehed ja kiirustavad kodu poole ... ei lase sellest ennast häirida ja kõnnin loiult ja ei millelegi mõeldes edasi öhe ... tunnen kuidas vihma piir on jõudnud minu õlgadeni ja krabistab vaikselt vastu nahkse tagi turja ... tõmban luku eest kinni ja kõnnin kordagi tagasi vaatamata edasi kuni jään seisma kohaliku metsa piiril mis märkamatult kuu enda taha varjutanud on ... loogiline et ma ei märganud seda kui nina maas kõmpida ... tunnen et vihma jäine haare on haaranud mind lausa kaelast ja suundun mere poole - tundub et sinna pole veel sadu oma laiu tiibu heitnud ... mööduvaid autosid tähele panemata astun sõiduteele ... signaalitamisest hoolimata olen jõudnud rannaliivale kust avaneb miljoni dollari vaade taevale ... mäletan et käisin kunagi sõpradega selliseid hetki fotoaparaadiga jäädvustamas ... kahjuks olen ma täna üksi ja ainukesed välgusähvatused ei tule mitte päevapiltnikelt vaid taevast ... kurat - vihm hakkab ka siia jõudma ... seda on väga hästi aru saada sahinast mis mööda laineid järjest lähemale tuleb ... nojahh ... pole hullu ... loomulik kadu ja Taara tahtmiste vastu ei saa sureliku käsi ... tuleb minna otse edasi ... seekord jätan muulil käimata et mitte haigestuda ja suundun juba tuttava kodumetsa poole ... puulehed võtavad suuremad piisad enda kanda ja pääsen suhteliselt kuiva nahaga tagasi koduväravast sisse ... nüüdseks on sadu täielikult vallutanud nii kodukoha kui matnud endasse kauni kuu ... kas see tähendas midagi?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-5041063636992584274?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1913692208474589822007-08-07T02:29:00.001+03:002007-08-07T02:31:26.426+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/RrevNH8SBCI/AAAAAAAAAAM/dkHI6vqBPVY/s1600-h/ATgAAACww87Tra1hHQBH-DftwKgNRThu-QNWoGu9FpB_kejmG_DvivwR-iOy5JuERO8MCezgcSQ-duIrgS9Ro6VYoivFAJtU9VBNWDnUmc5Ml7IGmeZE0H_viV0v_A.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer;" src="http://4.bp.blogspot.com/__xpS6wHJEfc/RrevNH8SBCI/AAAAAAAAAAM/dkHI6vqBPVY/s400/ATgAAACww87Tra1hHQBH-DftwKgNRThu-QNWoGu9FpB_kejmG_DvivwR-iOy5JuERO8MCezgcSQ-duIrgS9Ro6VYoivFAJtU9VBNWDnUmc5Ml7IGmeZE0H_viV0v_A.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5095734143398052898" border="0" /></a>kuidagi ära hakkab tüütama see iseendaga vestlus...vaatan nurgas tolmu korra all plärisevat ja vaikselt sahisevat televiisorit ja ohkan mõeldes koos veedetud päevadele....mu seinalamp näitab veidi hämarat kuid selgepiirilist valgust jaanalinnu sulele, mille ma eelmine suvi riiuli vahele kinnitasin...sa mäletad küll seda sulge kui sa mu riiulil olevaid pilte vaatasid...soe õhk mis üles poole liigub paneb õrnalt udusuled liikuma ja näib nagu tahaks sulg lendu tõusta...nii kerge ja õrn on ta... vana vineerist kitarr mu toanurgas seisab õnnetult seinanajal püsti ja igatseb taga oma kahte puuduolevat keelt, ta igatseb neid sama palju kui mina igatsen sind...sama palju kui igatseb jaanalinnu udusulg olla uuesti vabas looduses ja olla kellelegi kasulik...minu hämaras toas ei ole enam keegi ammu tolmugi pühkinud...kõik paistab olevat jäetud laokile...mahajäetuna...kui väga ma igatsen et sa astuksid jälle üle mu ukseläve, toas mängimas mahe muusika mis sulandab kõik kauni ühtseks, lummavaks ja sõnatuks harmooniaks...lükkan peoga tolmu maha laual vedelevalt pildialbumilt ja süütan soojuses kõveraks vajunud süsimusta küünla...vaikselt jõudu kogudes võtab küünal leegi üles ja hämar valgus hakkab seinalambiga võidu tuba valgustama...tolmuse kapi peal on näha veel sinu pehme käe jälg... kõik on nagu kadunud...kuid mälestus sinust elab igas minu toas olevas asjas sama jõudsalt nagu nad elavad minus....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-191369220847458982?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-17817888595773143812007-07-26T11:20:00.000+03:002007-07-26T12:08:52.924+03:00tonnide viisi merevees ligunenud rannaliiva võtab minu jalajälgede kuju kui mööda veepiiri pimeduse poole jalutan ... filtrini põlenud koni hambus ja süda põkslemas kiiremini kui Joey Jordisoni trummisoolo kõmbin sinna, kus inimesed ei näeks, kuidas üks täiskasvanud poisslaps pisaraid valab... kell on tiksunud tugevalt üle südaöö, kuid unemati on vist minu küll täna ära unustanud... sülitan osavalt koni vahusesse merre ja süütan järgmise... kõik mõtted minu peas on järsku peatunud ja samas tiirleb neid läbisegi tuhandeid kuid nende lõpud oleks justkui ära hammustatud... selgeid ja analüüsivaid järeldusi ei oska ma täna küll teha mis ja miks juhtus ... justkui oleks läinud ajas neli aastat tagasi ... kõik on haiglaselt sarnane, et aju tõrgub seda reaalsusena võtmast - de javu - ainult et erinev koht ja erinev tüdruk ... viskan nõutult tühja coca pudeli prügikasti ... hähh ... raudselt arvas et seal sees on alkohol ... nojahh ... las arvab mida tahab ... vähemalt mina tean, et see nii ei ole ... kuigi nüüd järgi mõeldes tahaks küll et see pilgeni kanget alkot täis oleks ... vintsutaks kõik sisse nagu kaamel oaasi järvel... Viimsi tuled hakkavad juba lähemale jõudma ja peegelduvad minu märgadel põskedel justkui hommikupäike kastesel murul... tema neid ei näe ... ta on kindlasti juba ammu koju ära sõitnud ja mõtleb et nüüd lõpuks on kõik tema mured minuga lõpetatud... jahh ma olen teinud palju vigu ... tõesti palju, aga samas ka nendest õppinud ... kuid mulle jääb mõistmatuks, miks kõik nii kähku käis .... mis kurat seal soomes temaga juhtus... ma ei taha olla tema mõne ussitavad sõbranna abordijäänuk... ma tõesti loodan, et ta ei teinud seda mõne õela sõbranna peale käimise ajendil - sa oled veel nii noor, miks sa seod ennast kellegagi, kes sind ei mõista, samas saaksid ju teha mida tahad kui sa tast lahus oleksid.... no kurat ... ausalt ma mõistan sind ... ma lihtsalt olen teistsugune... ma väljendan ennast valesti, sest ma satun pabinasse ja kõik ongi juba pea peale keeratud... ma austan sinu tööd, sinu perekonda, sinu huve ja kõik mis sulle korda läheb, läheb ka minule korda... minu väljendus oskus on lihtsalt kiiksuga... ma hoolin sinust väga väga väga... rohkem kui kellegist teisest... aga kui see sinu jaoks niimoodi ei tundu siis pole vist midagi mul öelda jäänud .... ajan jalaga laiali liiva sisse suure südame mille sisse kirjutasin meie eesnimede esitähed B + H ... käed on tuntavalt värisema hakanud, mitte et väljas nii külm ja kõle oleks vaid külm ja kõle on minu sees... istun vabale pingile ja otsin seljakotist välja sinu kingitud karukese, kes nii härdalt punast südant oma käte vahel hoiab... jah, sa ei teadnudki, et ma teda kogu aeg ja igal pool endaga kaasas kannan ... olgugi mis teised arvavad, aga see on kõik mis mul veel sinust järgi on ja hoian seda kirglikult ja hellalt... nagu sind viimati hoida sain... kas tõesti teise võimaluse andmine on nii raske... kui rängalt ma siis eksisin oma käitumisega, et kõik kokku varises... kõikides suhetes on tülisid ja lahkarvamusi ja veel hullemaid kui meie omad olid... ma ei mangu enam põlvili su ees teist võimalust vaid loodan, et ka sina seda tahaks ja püüaks otsast alustada seda mis minu jaoks nii tähtis on ja loodan et see on ka sinu jaoks sama tähtis... et saaks jälle koos laulda meie laulu ja teineteisest hellalt kinni hoida... just nagu ma praegu mõmmit hoian...<br />panen pisaratest nõretava mõmmi tagasi seljakotti ja alustan rännakut eikellegi maale ... kell hakkab näitama juba hommikutunde kuid und pole silmatäitki ja sean oma aeglased ja kohmakad sammud öhe - eikellegi maale... sinna kus loodus mulle jõudu annaks kõigest üle olemiseks... kaovad tänavalaternate kollakad tuled, minu jäljed liivalt ja minu tume vari kaugesse pimedusse....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-1781788859577314381?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1175780923135915642007-04-05T14:53:00.000+03:002007-04-05T16:48:43.186+03:00<span class="keskel">Esmaspäev,<strong>08:05</strong><br />Nädal algab hästi... Kõne reklaamiosakonnast, nad ei suuda ühte faili leida. Soovitan neile otsinguprogrammi Fdisk.<br />Loodan, et nad on mõnda aega hõivatud.<br /><strong>08:25 </strong>Laenuosakond kaebab, et nende võrguühendus ei tööta. Lubasin kohe asjagategeleda.<br />Tõmban kohvimasina seinast välja ja lülitan nende serveri tagasi.Miks keegi mind ei kuula, kui ma räägin, et siin on liiga vähe pistikupesasid?<br />Laenuosakond tänab kiire tegutsemise eest.<br />Jälle paar õnnelikku kasutajat!<br /><strong>08:45</strong> Laojobud tahavad teada, kuidas nad oma tekstiredaktoris kirjastiili muuta saavad. Küsin neilt, millise kiibikomplektiga emaplaat neil on. Lubasid tagasi helistada, kui välja on uurinud.<br /><strong>09:20</strong> Kõne harukontorist: nad ei suuda Lotus Notes'ist mingeid andmeid leida.<br />Suunan kõne keldrikorrusele valvuriruumi.<br /><strong>09:35</strong> Reklaamiosakonnast teatatakse, et nende PC ei tööta enam ja näitab"ERROR IN DRIVE O". Ütlen neile, et viga on operatsioonisüsteemis ja annan Microsofti hotline-numbri.<br /><strong>09:40</strong> Laotegelased väidavad, et said teada, et kirjastiilis pole kiibikomplektiga mingit pistmist. Vastan, et ütlesin enne bitikomplekt, mitte kiibikomplekt. Nad lubavad edasi otsida. Mis kuradi moodi nad juhiload on saanud?<br /><strong>10:05</strong> Koolitusjuht helistab, ta vajab uuele praktikandile koodi. Ütlen, et ta peab esitama taotluse formularil 7A96GFTR4567LPHT. Väidab, et pole sellisest formularist midagi kuulnud. Suunan ta keldrikorrusele valvuri juurde.<br /><strong>10:20</strong> Tüübid laost ei anna rahu. Nad on ebasõbralikud ja väidavad, et ma lollitan neid. Olevat nüüd ise välja uurinud, kuidas kirjastiili muuta. Tahavad minu peale personalijuhile kaevata.<br />Lülitan personalijuhi "hõivatud" peale. Siis login ennast nende serverisse ja annan neile ühe õppetunni.<br /><strong>10:30</strong> Tüdruksõber helistab.<br />Tema vanemad tulevad nädalavahetusel külla ja ta on põhjaliku programmi nende jaoks ette valmistanud. Ei lõpeta lobisemist.<br />Ühendan ta valvuriruumiga.<br /><strong>10:40</strong> Jälle ladu! Teatavad, et kõik nende failid on tühjad. Ütlen neile, et see tuleb sellest, kui üritatakse administraatorist targemad olla. Olen armuline ja luban probleemiga tegeleda. Ootan 15 minutit ja muudan nende serveris fondivärvi valge pealt mustale tagasi.<br />Nad tänavad ülevoolavalt ja kinnitavad, et kaebamise ähvardus oli lihtsalt nali.<br />Alates tänasest söövad nad mul peost!<br /><strong>10:55</strong> Valvur tuleb minu juurde ja räägib, et saab imelikke kõnesid. Tahab kindlasti arvutitega tuttavaks saada. Luban tal kohe pihta hakata ja annan esimeseks ülesandeks tähelepanelikult kuvarit jälgida.<br />Lähen lõunat sööma.<br /><strong>14:30</strong> Saabun lõunasöögilt tagasi.<br />Valvur räägib, et personaliülem käis kohal ja seletas midagi telefoniprobleemist. Lülitan ta telefoni uuesti liinile. Mida need inimesed küll ilma minuta teeksid?<br /><strong>14:35</strong> Lülitan teenusetelefoni uuesti sisse. See heliseb kohe. Helen (paistab uus töötaja olema) logistikast helistab.<br />Ütleb, et vajab kohe uut koodi, kuna unustas vana ära. Seletan talle, et uue koodi genereerib programm, kui sellele tema juuksevärv, vanus, mõõdud ja perekonnaseis ette anda. Andmed on paljutõotavad.<br />Ütlen, et kood saab alles õhtuks valmis, aga kuna asjaga on kiire, toon selle talle koju ära.<br /><strong>14:40</strong> Lehitsen veidi personalijuhi märkmikus. Kustutan kolmapäeva alt sissekande "HOMME PULMA-AASTAPÄEV!!!" ja neljapäeva alt "PULMA-AASTAPÄEV! KODUTEEL LILLI OSTA!!!" Mõtlen, kas ta reedel ikka nii rahulolev välja näeb.<br /><strong>14:45</strong> Valvur ütleb, et pilt tundub talle kuidagi tume. Lülitan kuvari sisse ja käivitan screensaveri. Valvur teeb hoolega märkmeid. Kui oleks vaid võimalik kõiki nii kergesti õnnelikuks teha...<br /><strong>14:55</strong> Tõstan mõned sissekanded kataloogist "Parandatud vead" peaserverisse tagasi, et öisel vahetusel igav ei hakkaks.<br /><strong>15:00</strong> Lõpuks tööpäev läbi! Otsin personaliosakonna serverist Heleni aadressi ja võtan ülemuste ruumi külmkapist pudeli shampust. Märgin veel kiiruga üles tema uue koodi (123456) ja asun teele.<br />Peale sellist päeva vajab inimene veidi lõõgastumist!</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-117578092313591564?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1175773936555059242007-04-05T14:51:00.000+03:002007-04-05T14:52:16.566+03:00<span class="keskel"><strong>1.</strong> Kui te kutsute meid liigutama oma arvutit, jätke oma masin kindlasti poole tonni postkaartide, beebipiltide, pehmete mänguloomade,kuivatatud lillede, keeglitrofeede ja laste joonistuste alla maetuna. Meil endal isiklikku elu ei ole, nii et meid liigutab, kui saame heita pilku teie omale.<br /><strong>2.</strong> Ärge jumala eest kirjutage midagi paberile. Mitte kunagi. Me võime kõiki veateateid siitsamast tagasi kerida ja üle vaadata.<br /><strong>3.</strong> Kui IT isik ütleb teile, et ta tuleb kohe kohale, minge kindlasti kohvi jooma. Sel juhul pole teid seal, kui on vaja teie parooli. Meile pole see mingi probleem hoida meeles 300 screensaveri salasõna.<br /><strong>4.</strong> Kui te helistate meile, teatage mida te teha tahate, mitte seda, mis teid selle tegemisel takistab. Meil pole vaja teada, et te ei saa oma maili lugeda kuna arvuti töölegi ei lähe.<br /><strong>5.</strong> Kui IT tugi saadab teile väga tähtsa e-maili, kustutage see otsekohe. Me vaid testime.<br /><strong>6.</strong> Kui IT isik sööb oma laua taga, tulge ikka otse sisse ja laduge oma probleemid lagedale. Me eksisteerime vaid selleks, et teenida.<br /><strong>7.</strong> Kindlasti saatke tähtsad kirjad suurtähtedega. Meiliserver saab sellest aru ja märgib ära, et tegu on kiirsaadetisega.<br /><strong>8.</strong> Kui paljundusmasin ei tööta, kutsuge ikkagi arvutitugi. Seal sees on ikkagi elektroonika ju.<br /><strong>9.</strong> Kui teie arvuti annab kodus veateate 'NO DIAL TONE', kutsuge arvutiabi. Me võime teie telefoniliini sealsamas korda teha.<br /><strong>10.</strong> Kui teil on vaja lahti saada tosinast vanast arvutikuvarist,kutsuge meid. Me kogume neid.<br /><strong>11.</strong> Kui teie arvutiga on mingi probleem, jätke kiri möne IT tegelase lauale, jättes lisamata oma nime, telefoninumbri ja probleemikirjelduse. Meile õudsalt meeldivad mõistatused.<br /><strong>12.</strong> Kui IT isik ütleb teile, et arvutikuvaritel pole kassette, vaielge kindlasti vastu. Meile meeldib hea vaidlus.<br /><strong>13.</strong> Kui IT isik ütleb teile, et tuleme kohe kohale, vastake salvava tooniga; "Ja mitu nädalat see kohe teil võtab?" See motiveerib meid.<br /><strong>14.</strong> Kui printer ei prindi, saatke töö 20 korda uuesti talle. Prinditavad dokumendid kaovad sageli mustadesse aukudesse.<br /><strong>15.</strong> Kui printer ei prindi ka peale 20-ndat korda midagi, saatke dokument kõigile 68-le printerile firmas. Üks kindlasti peab töötama.<br /><strong>16.</strong> Ärge mingi hinna eest jätke kunagi tehnilisi termineid meelde. Me teame täpselt, mida te mõtlete lausega "mu asjandus lendas õhku"<br /><strong>17.</strong> Ärge kasutage online-abi. Need on tossikestele.<br /><strong>18.</strong> Kui hiirejuhe ajab teie raamitud koerapildi pidevalt pikali, siis tõstke arvuti kast üles ja toppige kaabel sinna alla. Hiirejuhtmed on disainitud talumaks 20kg masinaid enda peal.<br /><strong>19.</strong> Kui tühikuklahv ei t6ouml;öta, ajage see mailisüsteemi uuendamise kaela. Tegelikult meeldib klaviatuuridele, kui nende sees on pool kilo leivapuru ja äralõigatud sõrmeküüsi.<br /><strong>20.</strong> Kui saate teate, mis küsib "Are you sure ...?" klikkige viivitamatult "Yes" nuppu. Põrgu päralt, kui te poleks kindlad, mida te teete, te ju ei teeks seda niikuinii?<br /><strong>21.</strong> Kui te leiate, et IT isik oma laua taga räägib telefonitsi oma pangaga, istuge kutsumata tema laua serva peale ja jõllitage, kuni ta toru hargile paneb. Tegelt meil pole ju mingit raha, millest rääkida.<br /><strong>22.</strong> Kasutage vabalt selliseid väljendeid nagu "Ma ei jaga midagi sellest arvutite jamast". Meid ei kõiguta üldse, kui meie professionaalse ekspertiisi ametit nimetatakse jamaks.<br /><strong>23.</strong> Kui teil on vaja vahetada printeri värvikassetti, kutsuge IT tugi. Värvikasseti vahetamine on äärmiselt keerukas protseduur, ja Hewlett-Packard soovitab seda läbi viia vaid magistrikraadiga tuumafüüsikutest professionaalide poolt.<br /><strong>24.</strong> Kui te kedagi riiklikust andmebaasist üles ei leia, helistage meile.<br /><strong>25.</strong> Kui teil on vaja oma vana arhiivi lahti muukida, kutsuge IT tugi. Meile meeldib häkkida.<br /><strong>26.</strong> Kui teie arvutil on midagi viga, laske oma sekretäril meile helistada. Meile meeldib väljakutse, mida vahendab kolmas osapool, kes asjast mitte midagi ei tea.<br /><strong>27.</strong> Kui te saate 30Mb filmifaili, saatke see kõikidele attachmendina edasi. Mailiserveris on tavaliselt väga palju vaba ruumi.<br /><strong>28.</strong> Mingil juhul ärge jaotage suuri printimisdokumente väiksemateks juppideks. Äkki keegi jõuab vahepeal ära saata mõne memo sinna vahele.<br /><strong>29.</strong> Kui IT isik astub lifti, lükates enda ees käru 600 000 väärtuses arvutitehnikaga, küsige valjul häälel: "Tule taevas appi, te võtate lifti, et minna 1 korrus ALLA !?!" See on meile vaid järjekordne kiitus.<br /><strong>30.</strong> Kui te oma autovõtmed ära kaotate, saatke e-mail tervele firmale. Pofadderi inimestele meeldib teada, mis parasjagu teoksil on.<br /><strong>31.</strong> Kui te juhuslikult kohtute mõne IT osakonna isikuga laupäeval toidupoes, ärge jätke kasutamata juhust küsida mõni arvutialane küsimus. Meile meeldib töötada ka nädalavahetusel.<br /><strong>32.</strong> Ärge vaevuge meile teatamast, kui te arvuteid ringi liigutate. Arvutite nimed on pelgalt kosmeetiline omadus.<br /><strong>33.</strong> Kui te oma koduarvuti toote IT kontorisse parandamiseks, jätke kindlasti kogu dokumentatsioon koju. Küll me need draiverid ja seadistused kuskilt üles leiame...</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-117577393655505924?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1164107832838028172006-11-21T12:23:00.000+02:002007-03-02T20:18:48.233+02:00... kes oleks võinud arvata et mõni ajalooliselt kaunis ese võib olla nõnda paksu tolmukorra all kui see luitunud raamidega peegel ... sõrmed lausa kihelevad midagi tolmu sisse joonistada - teate küll seda tunnet... ma ei hakka peeglit isegi mitte puudutama vaid lasen taskulambivalgusele sellele kumada ja imetlen seda ettevaatlikult... pilk peatub ühel kummalisel riiulil ... pikk mööda seina kulgev puidust nikerdustega riiuli vahedest paistavad vanade veini ja konjakipudelite kaelad... suunan taskulambi valgusvihu riiuli kohale, kus on reas kümneid mustvalgeid pilte - ülikondades ja torukübarates soliidsed mehed ning nende käevangus maani ulatuvates kleitides seltskonnadaamid... märkan ühel pildil mustas vestis meest kellel üle ühe käe ripub valge rätik ja teises käes vanaaegne konjakipudel... kiiresti libistan pilgu üle riiuli ja märkan väga sarnast pudelit avast välja ulatumas ... võtan ettevaatlikult pudeli riiulist välja ja võrdlen asjaliku pilguga seda pildil olevaga - sarnasus on hämmastav, nagu koopia... kellel ei tekiks soovi teada saada, millise mekiga pudeli sisu on, mida üle saja aasta tagasi seltsielu nautides pruugiti... puhastan kaela tolmust ja avan peale pikka pingutust pudeli... kõrvalt riiiulist, mis väga meenutas baarikappi, võtan konjaki klaasi ning puhastan selle väga ettevaatlikult, sest kes teab kui rabedaks aeg selle muutnud võib olla ... valan klaasi natuke ajaloolise lõhnaga jooki ja süübin piltidesse ... sulen silmad ja tunnen end sajanditaguse kõrgseltskonna õhkkonnas... mind ümbritsevad inimesed käituvad äärmiselt elegantselt ja kontrollitult... neljaliikmeline ansambel saali nurgas mängib peenetundeliselt Viini valssi ja rohked paarikesed kulutavad tantsusaalis põrandalaudasid... jään seisma kõrge seinakella ees, mille osutid aeglaselt edasi liikusid... tõstsin konjaki klaasi huultele ja võtsin põgusa sõõmu ... peagi märkan üht kõrvalist ruumi, mille uks raudse kindlusega kinni seisab ... astun lähemale ja silman ukse kohal kõrguvat silti, millel seisavad vanaaegsete Eesti tähtedega kirjutatud sõnad "Waid Härrastele"... koputan arglikult uksele, mille peale ukse avab mustas vestis kelner, noogutab mulle aupaklikult ja lubab mu sisse... viisakalt võtab ta mu käest tühja klaasi ja juhatab mu edasi ... minu silme ees avaneb ühtäkki väga hubane kõrgklassi tuba, kõrge lae ja puitkaunistustega seintega ... seina äärtes asuvad pehmed nahkdiivanid ja toa keskel on rohelise sametkattega ümmargune laud, mille kohal rippuv kristallist lambilühter on paksult mattunud sigaritossu sisse ... laua ümber käib vilgas kaardimäng ja kostub ohtralt valjusid naerapahvakaid ... peagi on kelner tagasi ja ulatab mulle täidetud klaasi ning pakub karbist sigarit ... noogutan tänutäheks ning kasutan tema külalislahkust asetades ühe sigari oma huulte vahele... ei jõua mina sigari süütamise peale mõeldagi kui juba kelner mulle tuld pakub ... olles kaardimängus suhteliselt algaja valin endale pehmema koha ühel diivanil akna all ... sigarit pahvides piilun kardinate vahelt välja ja näen, et akna taga pidevalt tõldadega inimesi juurde tuleb ... liigutan kardina tagasi omale kohale ning püüan kuulata lauaääres istujate juttu... minu üllatuseks ei kõnelda maksude kogumisest ega poliitikast, vaid lihtsatest asjadest ... aegajalt tehakse nalja ja demonstreeritakse teine-teise ees oma parimaid grimmasse... kell tundus olevat juba väga hiline, sest tundsin kuidas uni mind enda embusesse haarama hakkas ... sulgesin silmad ja läbi jutukõmina vajusin rahulikult unne ... ühtäkki raputab mind keegi õlast ja avan unesegaselt silmad ... "vaatasin, et pööningu uks oli lahti ja tulin asja uurima, " ütleb kellegi madal meeshääl läbi halli udukogu ... tundsin hääles ära oma sõbra, kelle juurde külla olin tulnud ... hakkan ennast püsti ajama ja silman oma hämmastuseks, et minu ühes käes on tühi konjaki klaas ja teises täiesti tühi pudel, mille olin riiulist leidnud ... enne pööningult lahkumist otsustan veel hetke heita pilgu nendele piltidele ... see kõik oli ju nii reaalne ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-116410783283802817?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1163603412199526882006-11-15T10:27:00.000+02:002006-11-21T12:21:55.026+02:00...veel paarsada meetrit Lõuna-Korea päritolu tossutaldade kulutamist ja olengi su maja väravas... hindan maja väga boheemlasliku pilguga ja üritan mõistatada, milline võib olla sinu aken. Uksekell on vaid käesirutuse kaugusel, kuid teen kiire otsuse seda mitte vajutada - äkki ajan kogu pererahva korraga jalule. Segadust tekiks sellest liiga palju. Haaran taskust telefoni ja hakkan külmunud sõrmedega püüdlikult sealt sinu nime otsima... viimati valitud kõnede seas oled sa vaieldamatult alati esikohal... huvitav küll miks :) ... juba kutsub. Tõstan pea telefonilt ja hakkan aknaid jälgima, et näha millises toas tegevus elavneb ... nagu ma arvasingi astusid sa ühe teise korruse toast välja ja hakkasid trepist alla liikuma. Avasid välisukse ja kutsusid mind sisse. Ja nii ma seal seisingi endiselt teiselpool väravat, kramplikult, julgemata väravat avada. Sa naeratasid mulle ja julgustasid mind - kallike, ei ole siin midagi karta. Ajasin südame saapasäärest välja ja vajutasin väravalingi alla. Nüüd see juhtubki - astun esimest korda sinu koju ja kohtun näost- näkku su vanematega. Ärevus ja adrenaliini tase veres tõuseb iga murdosa sekundiga ... Sinu malbe naeratus aga meelitab pidevalt lähemale astuma ... Märkamatult olen astunud tuppa ja enda järelt isegi ukse sulgenud. Võtad mult hellalt ümbert kinni ja suudled mind õrnalt. Punastan, sest tean, et su vanemad kohe kõrval toas telekat vaatavad. Sa rahustad mind maha ja ütled et neil pole midagi selle vastu. Võtan üleriided seljast ja panen vaikselt riidepuule. Võtad mul käest kinni ja viid mu kööki, kus su ema juba nagu ootaks, et minuga tutvuda. Tervitan teda viisakalt ja poetan pilgu põranda poole nagu väike poisike, kes pahandust on teinud. Ta naeratab vastu ja me saamegi tuttavaks. Lähme kitsast trepist üles ja kohe trepi kõrval ongi sinu uks. Astume tuppa ja sulged enda järel ukse. Kõikjal õhus on tunda su parfüümi lõhna, mis südames meeldivaid värinaid tekitab. Tõmman kopsud meeli erutavat lõhna täis ja naeratan mahedalt... Paneme käima Urmas Alenderi parimad palad ja laelamp kustub justkui iseenesest......<br /><br />Mõnikord ei peagi visiit tundmatusse olema väga ebameeldiv ja hirmus...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-116360341219952688?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1161854413572494342006-10-26T12:17:00.000+03:002006-10-26T12:21:30.956+03:00Täna avastasin, et üks sügavamaid asju mille peale ma pidevalt mõtlen kuid mida ma kunagi nautida ei saa on uni. Ja see on ammu teada tuntud tõde, et puhatakse hauas. Ega siis midagi ... annus kohvi ja edasi - kibeda lõpuni!!!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-116185441357249434?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1161329551481224092006-10-20T10:05:00.000+03:002006-10-20T10:32:31.530+03:00Mõtlesin su peale eile väga palju ... terve pika tööpäeva mõtlesin ... ja ootasin, et millal ma sind ometi näha saan. Nii kärsituks muutus see ootamine, et ei pidanud enam vastu ja helistasin. Ja kahjuks see vist oligi viga. Sa teadsid väga hästi kui väga sind näha tahan, kuid iseasi on see kui väga sa minu soovi tunnustad. Päev venis pikaks ja kui lõpuks kokkulepitud kohta jõudsin ei leidnud ma sind eest. Tundsin ennast nagu punkar, et vihast või nördimusest pooltühja Heinekeni pudeli vastu aiakaunistusi kildudeks lõin. Kuid see tunne oli ajutine, sest ma ei olnud tulnud ju välja pudeleid lõhkuma vaid sinuga kohtuma... maksku see mis maksab. Kui jõudsin järgmisesse kokkulepitud kohta, siis olid sa juba oma sõpradega lauaääres ning õllekirmeste klaaside taga käis põgusalt humoorikas vestlus. Tundus nagu sa ei oleks märganudki minu sisenemist. Vajasin lisaõhku. Ja enne korralikult järelemõtlemist olin juba jälle väljas ja sirutasin käe seljakotis nukralt vedeleva pudeli järgi. Ma ei tea, miks ma nii tegin. Võibolla jäin lootma, et tuled mulle õue järgi ja uurid, mis mul viga on... aga ei... Võibolla tundus see solvumine väga lapsik, kuid antud hetkel vajasin ma väga sinu tähelepanu. Vajasin seda tegelikult rohkem kui õhku.<br />Terve õhtu keskendusid sa vaid teistele ja me silmad kohtusid vaid hetkeks. Vaid teiste jaoks kulutasid sa seda aega, mida tahtsin pühendada ainult meile. ... pole hullu ... olen mees ja kannatan ära... seda ma olen juba harjunud tegema - kannatama...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-116132955148122409?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1151329557478439532006-06-26T16:27:00.000+03:002006-06-26T16:46:07.990+03:00Jahh kallid kaasmaalased - autojuhid, tsiklimehed, jalamehed. Olgem nüüd ausad ja jätkem üksteise süüdistamine. Viimase aasta jooksul on tekkinud Eesti teedele rekordiline arv tsiklimehi, kellest suurem enamus (vihje neile, kes on alles viimase paari aasta jooksul oma tsiklimehe karjääri alustanud) on täielikud rohelised. Rohelisi leidub ka otse loomulikult autojuhtide seas, kuid neid on parem rohelise "kapsalehe" järgi ära tunda. Olgem teineteise vastu mõistvad ja pangem teineteist liikluses tähele. Ma ei suuda enam lugeda kusagilt, et tsiklimees sai seal surma ja seal jäi keegi vigaseks, sest keegi sõitis talle ette jne jne.<br /><br /> See üleskutse kehtib KÕIKIDELE liiklejatele, eriti aga autojuhtidele, kelle jaoks on tsiklimehed praktiliselt märkamatud. See, et te tsiklimeest tähele ei pane ei tulene tema suurest kiirusest, vaid sellest, et ta on väiksem ja tema hetkeline kaugus tundub tegelikkusest kaugemana. Kiirused ei mängi selle koha peal eriti rolli. Autojuhtidel on olemas kõik mugavused soojas salongis tema tähelepanu hajutamiseks - olgu see siis mobiiltelefon, automakk või ilus blondiin kõrvalpingil. Mootorratturil ei ole mitte midagi, mis tema tähelepanu võiks kõrvale juhtida ja ta on liiklusele peaaegu sama lähedal kui jalakäija. Liiklemine suvel nõuab autojuhtide jaoks rohkelt tähelepanu. Kui lähenete ristmikule veenduge korduvalt, et sõit on ohutu ja rida vahetades ei satuks auto surnud nurkadesse tsiklimehi. Kallis autojuht - Sind ümbritseb sadu kilo plekki, tsiklimeest aga ainult kiiver ja heal juhul nahast baigikombe. Ma tõesti olen väsinud lugemast, kuidas kaks pisikest tütart kaotavad oma isa või vanemad kaotavad oma ainukese 21-aastase poja raskes liiklusõnnetuses, mille põhjustas tähelepanematu autojuht. Olgem tolerantsed ka nende tsiklimeeste suhtes, kes ületavad kiirust ja sõidavad tagarattal ... uskuge mind, need mehed oskavad juhtida oma mootorratast paremini kui teie oma autot kriisisituatsioonis.<br /><br /> Lisan siia lingi, mis peaks mõtlema panema ka kõige külmanärvilisema autojuhi:<br />http://home1.gte.net/res0ak9f/bike.htm<br /><br />Vaadake ja lugege seda, ning olgem liikluses hoolikad<br /><br />PS! Loodan, et autojuhid on tolerantsed ja ei tule mind hangudega vardasse ajama. Ma lihtsalt soovin meile kõige paremat.<br />Autojuht - kaotab auto külje pleki, tsiklimees - kaotab terve elu ....<br /><br />Mälestades eelmisel aastal liikluses hukkunud tsiklimehi.........<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-115132955747843953?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1147171040191092142006-05-09T13:25:00.000+03:002006-05-09T13:37:20.216+03:00<h1 style="text-align: center;" align="center"><span lang="EN-GB">Mission Lithuania 2006 (05.05.06-07.05.06)</span></h1> <h3 style="text-align: center;" align="center"><span lang="EN-GB">Main targets: Suzuki TL 1000 R , Ducati Monster 900</span></h3> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; text-indent: 36pt;"><span lang="EN-GB"><o:p> </o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; text-indent: 36pt;"><span lang="EN-GB"><o:p> </o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; text-indent: 36pt;"><span lang="EN-GB">Leedu sõitu hakkasime klubikaaslasega (Boxer MC) planeerima juba aprilli alguses, kui sai välja valitud ühelt Leedu autobörsi leheküljelt 2 hea hinnaga superbike’i: Suzuki TL 1000 R ja Ducati Monster 900. Kuu aega väldanud eeltöö hakkas vilj</span><span lang="EN-GB">a kandma<span style=""> </span>02.05 kui sai kõik oma hingeline vara e</span><span lang="EN-GB">urodeks tehtud ja Mission Lithuania 2006 võis alata. Tollel õhtul tabas aga meid totaalne ebaõnn ja purunenud generaatoriga mikrobuss jõu</span><span lang="EN-GB">dis juba järgmise päeva (03.05) varahommikul Talli</span><span lang="EN-GB">nnasse tagasi. Halvast üllatusest üle saanud hakkasin otsima koheselt varu transporti, mis oleks nõus need tsiklid ära tooma. Lootus hakkas kaduma reede õhtul, kui ma viimaks otsustasin Anxi juurde läbule minna ja masendusest ennast lolliks juua. Kuid põikpäine ja jonnakas nagu ma olen, hakkasin õlle nautimise kõrvalt veel ühe korra sõprade numbreid läbi helistama. Kui kõikjalt olin eitava vastuse saanud helises telefon ja sõbra hääl vastas, et Türil on tal kaks sõpra, kes on nõus mind ja mu klubivenda Leetu ja tagasi transportima. Mõeldud tehtud. Sõber võttis mu Kiisalt peale ja sõit jätkus juba Järvele, et sealt klubivend koos varustusega peale võtta. Reis jätkus täisgaasiga Türi poole. Selle koha pealt ütleks elagu Eesti Politsei, keda me kiirust mõõtmas õnneks ei kohanud </span><span lang="EN-GB" style="font-family:Wingdings;"><span style="">J</span></span><span lang="EN-GB"> . Türile jõudsime umbes k</span><span lang="EN-GB">ell 01.00, kus ees ootas meid automaatkastiga Mazda 626 ja kaks Paikuse Politseikooli kadetti autojuhtideks. Varustus, dokumendid, rahad ja tervis üle vaadatud panime täisgaasiga Ikla poole punuma. Piiri äärde jõudsime umbes 02.08 (aeg võetud viimasest välja helistamisest peale Ikla piiripunkti ületamist). </span><span lang="EN-GB">Esimene piiriületamine osutus vägagi lihtsaks kuni latikad </span><span lang="EN-GB">tatikad avastasid, et meie järelkärul oli kindlustus läbi ja tahtsid meid Eestisse tagasi saata. Siis sai välja koogitud politsei töötõend ja reis jätkus. Nagu arvata võis oli Riia linn jälle ootamatult suuremaks ja keerulisemaks muutunud. Ühesõnaga panime me seal ikka ringteedel päris korralikult pange ja olime sunnitud tüütama kuuevarbal</span><span lang="EN-GB">isi tee küsimiseks. Peale korralikku lätlaste pilastamist panime uuesti Leedu piiri poole punuma. Pidime kell 9.00 hommikul juba Kaunases olema, et jõuaks kõik asjad ära teha. Läti poolikud ja auklikud teed aga röövisid meilt enamus aega, nii et jõudsime alles valges piiripunkti (nime ma ei mäleta ja ei tahagi mäletada). Umbes kella seitsme ajal olime juba üle piiri ja “nautisime” Leedu siledat ja lagedat maastikut. Vot Eesti teemestrid peaks saatma Leetu asfaldteerimist õppima saatma. Pole tükil ajal näinud nii pikalt nii siledaid teid nagu seda olid Leedu teed. Mis oli eriti naljakas – Leedu kubiseb kiirteedest, millel on kiirusepiirnaguks 80 km/h!!! Täiesti haige. Aga meie kui temperamentsed eestlased vajutasime taas gaasi põhja ehk saavutasime oma norma</span><span lang="EN-GB">alse liikumiskiiruse 150 km/h, mis järelkärule eriti meeltmöö</span><span lang="EN-GB">da ei olnud, kuid pidime olema kahe tunni pärast juba Kaunases. Jõudsime oma sihtpunkti pool tundi varem ehk laupäeva hommikul 08.30. Oli vaja nüüd ainult helistada esimesele tsiklimüüjale ja juba poole tunni pärast oli meil au temaga kohtuda. Oma Ford Mustangiga teed juhatades jõudsime kusagile</span><span lang="EN-GB"> äärelinna garaažide juurde, kus meie esimene sihtmärk päikese eest varju nautis. Klubivenna uueks pruudiks sai siis Duacti Monster 900, mille hirmuäratav välimus ei rääkinud mööda tema iseloomust.</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://photos1.blogger.com/blogger/1244/986/1600/IMGP0592.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer;" src="http://photos1.blogger.com/blogger/1244/986/320/IMGP0592.jpg" alt="" border="0" /></a><span lang="EN-GB"> </span><span lang="EN-GB">Tõesti äkiline püss. Meie imestuseks oli see ühe kohaliku nei</span><span lang="EN-GB">u oma, kes ei olnud kõrsikust eriti jämedam. Aru ma ei mõista, kuidas ta selle tsikli peal püsis, igatahes jätsime klubivenna Kaunase</span><span lang="EN-GB">sse pabereid vormistama ja panime ise Utena poole leekima. 180 km Leedu teid ja debiilikuid, kes gaasipedaali vajutada ei oska, ootas meid ees. Poole tee pealt (koha nimi oli vist Ukmerge) helistasime järgmise baigi omanikule ja saime tead, et kohalik ARK on laupäeviti lahti ainult kella 12.00-ni. Nagu ikalduseks kaelas ootas meid ees tohutu liiklusummik, kus pidi jälle huligaanitsema ja kohalikest karvajalgade</span><span lang="EN-GB">st mööda trügima, et õigeks ajaks platsis olla. Linnapiirile jõudsime täpselt kella 12-ks, kus ootas ees meie kohalik teejuht ja viis meid tsikli asukohta. Saanud oma esialgsest õnnest üle hakkasin teostama tulevasele prutale visuaalset läbivaatust, peale mida tahtsin </span><span lang="EN-GB">minna proovisõitu tegam. Leedukad va seitsmevarbalised ei usaldanud mind ja tahtsid 3000 eurot tagatisrahaks. Peale seda kui ma olin neile vene ja inglise keeles selgeks teinud, et ma elan liiga kaugel, et sellega koju sõita, lubasid väikese proovisõidu teha. Lühikeseks see jäigi, sest ma ei suutnud leida teed, kus ma oleks saanud kasutada rohkem kui 2 esimest käiku. Ega nii võimsa raketi </span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://photos1.blogger.com/blogger/1244/986/1600/IMGP0594.0.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer;" src="http://photos1.blogger.com/blogger/1244/986/400/IMGP0594.jpg" alt="" border="0" /></a><span lang="EN-GB">jaoks rohkem käike linnas sõiduks vaja eriti ei olegi ;). Peale rahuloleva näo tegemist suundusime kohalikku ARKi, mis oli ikka täiesti nõukaaegse süsteemiga. Igatahes peale tund aega päikse käes passimist tsikli seljas, avastas üks, et tal on tutvused ARKis ja edasine suhtlus käis eurodes. Leedu on</span><span lang="EN-GB"> lahe … absoluutselt kõik on seal ära ostetav. Tundus igatahes, et me ei olnud ainukesed, kes oma sajalisi luftitasid, et enda masin ära registreerida (ehk siis arvelt maha võtta). Umbes 13.45 olid asjad aetud ja surusime sõbralikult leedukatega käppa, tõmbasime uue musi korralikult järelkäru peale ja sõit Kaunase poole tagasi</span><span lang="EN-GB"> võis taas alata, seekord aga rahulikult ja hellalt, sest käru peal olnud sõiduriist oli tunduvalt kallim, kui meie transpordi auto automaatkäigukastiga Mazda 626, millel Lätis summutaja puruks sõitsime (elagu Läti teed jällegi). Peale mitmetunnist ekslemist Kaunase paneellinnakute vahel leidsime lõpuks üles tankla, kus pidime klubivennaga uuesti kokku saama. Kui kohale olime jõudnud, saime teada, et tema oma Ducatiga juba linna peal päris mitukümmend kilomeetrit juba maha töristanud. Mis oli eriti huvitav – kõik sõidavad ilma kiivriteta. Pidavat olema selline prestiiži küsimus. Pealegi on seal trahvid niivõrd väiksed, et keegi neid ei karda. Minu nupsik Suzuki TL 1000 R ja Ducati edukalt järelhaagisele kinnitatud võis tagasi tee Igaunia (nende keeles Eesti) poole alata. Autojuht oli selleks ajaks juba järjest roolis olnud umbes 24 tundi. Võtsime kohalikust tanklast mõned õlled ja hakkasime tähistama korda läinud tsiklioste. Kuid liiga vara oli veel hõisata. Jõudes Leedu-Läti piirile ei läinud enam kuigi hästi. Läti piirivalvurile ei meeldinud, et tsiklitel Leedu numbrid peal olid ja tahtis meid Leetu tagasi saata, mis peale tuli välja käia 100 euri, mis kindlustas meile läbipääsu tollipunktis</span><span lang="EN-GB">t. Kahju muidugi oli nii suurest summast, aga mis teha. Ei tahaks ja tänaseni Leedus istuda. Keerasime peale piiripunkti ühele külateele ja krudisime tsiklitelt maha Leedu registrinumbrid, edasisi pahandusi vältida. Lätis sai oma pagasit täidetud veel mõne lisa õllega ja sõit läks edasi palju lõbusamalt, kuigi olime üleval olnud järjest juba umbes 35 tundi. Tagasiteel läbi Läti</span><span lang="EN-GB"> üritasime vältida Riiast läbi sõitu, et mitte jälle ringteedel ära eksida, ning saigi võetud kurss teele millel näitas silt “Tallinna 374”. Peale uskumatult pikka loksumist autos jõudsime Ikla piiripunkti, kuhu tegelikult meil plaanis minna ei olnud, sest tahtsime minna läbi Valga. Täielik müsteerium, mis moodi me sinna jõudsime, aga noh, peaasi, et Eesti piirile jõudsime. Süda läks kohe soojaks, kui kellegi teise suust eesti keelt juba kuulsime. Piirivalve tibi kontrollis kõik paberid läbi ja panime Pärnu poole ajama. Pärnusse jõudes oli kell umbes 02.30 pühapäeva hommikul. Vahetasime väsinud autojuhi välja ja siis juba edasi kindla käega otse Tallinnasse. Poole tee peal hakkas, aga uus juht pidevalt roolis magama jääma nii et pidin korduvalt teda äratama ja sai järjekordselt juhti vahetatud. Aru ma ei mõista kuidas reis Talinnasse nii pikalt venis, aga Piritale jõudsime umbes 04.30 hommikul, kus meid ootas sõber kohvitopsidega. Tsiklid maha tõstetud ja kohvi joodud läksime sõbralikult pirita muulile, kus sai Ameerika päraselt tõmmatud Kuuba nn võidusigareid. Üdini väsinuna ja õnnelikuna sai lõpuks endale tõdeda: Mission Lithuania 2006 võib kuulutada õnnelikult lõppenuks ja meie uued pruudid – Suzuki TL 1000 R ja Ducati Monster 900 - edukalt koju toodud.</span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://photos1.blogger.com/blogger/1244/986/1600/IMGP0601.0.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer;" src="http://photos1.blogger.com/blogger/1244/986/400/IMGP0601.0.jpg" alt="" border="0" /></a></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; text-indent: 36pt;"><span lang="EN-GB"><o:p> </o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; text-indent: 36pt;"><span lang="EN-GB"><o:p> </o:p></span></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; text-indent: 36pt;"><span lang="EN-GB"><br />Reisikirja tähendas üles: Doberman</span></p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-114717104019109214?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1123222848994440732005-08-05T07:20:00.000+03:002006-05-09T08:57:17.093+03:00töörahva igapäevased pidustused teenides olematut raha ja nühkides ebamugavaid toole mis on silmale juba väga haiglaselt ära vajunud ... vaadates päevast päeva ühte sama seina ja ust mis praktiliselt kinni ei seisa sest kellegil on alati mingi probleem ... haiged saamatud inimesed ümberringi ... tekib küsimus kas neil pole endal mõtlemisvõimet et probleemidega iseseisvalt hakkama ei saa ... ja nagu laulus ütleb ... iga päev: sama lahja kohv, sama külm mannapuder ... milleks ma pean aitama sellise kasina palga eest neid retarde, kes kellel puudub absoluutselt iseseisev mõtlemisvõime ... kas ma olen tõesti sunnitud telefoni seinast välja tõmbama ja tegema uued reeglid: kasutage maili teenust ... või vabandust kõrge härra kolmandalt korruselt ... kas te olete tõesti nii retard et ma pean teile ka maili saatmist õpetama ... aa te oskate seda ... minu imestusel pole piire ... nii vana inimene ja juba oskate maili saata ... näha on et tänapäeval liiguvad inimesed ikka tehnikaga käsikäes ... ma ei peagi teile siis ju eraviisilist neljatunnist konsultatsiooni läbi viima kuidas arvuti käima panna lihtlabast mailiteenust kasutada ... kuradi ajukääbik ... kas ma pean tõesti raiskama oma väärtuslikku aega selleks et sulle kõik sõrmega ette näidata ... kas sa poest oskad ise süüa osta või pean tulema seda ka õpetama ... oih, vabandust te olete ju asedirektor ja ma just kogemata tõstsin teie peale häält ... mul on väga piinlik ... aga te võite anda mulle oma kasutajanime ja parooli ja ma teen kõik töö teie eest ära ... kuradi ajudoonor ... mis sa mõtled et ma tõesti viitsin sellise palga eest sinu taldu lakkuda ... anna aga parool siia ja ma vaatan mida annab ära kustutada et sa jälle mulle telefoni teel saaksid halada tund aega, et sinu failid on kadunud ja sa ei tea kuhu nad kadusid ... loll loom ... sa ei saa arugi et mina need ära kustutasin ... ainult vihast ... vihast et sa selline kooner oled ... vaatad kuidas ainult enda tagumiku alune soe püsiks ... mis sa arvad et mul ei ole võimalus hävitada terve sinu elutöö ca 15 minutiga? ... jobu ... muidugi on mul see võimalus ja kõige suurem privileeg teiste ees ... minust sõltub tegelikult kõik ... kui ma peaks virvendava monitori taga rahulikult uinuma on teil kõik läbi ... ei saa te tööd teha ja tekib üleüldine paanika ... miks miski ei tööta jne ... Selline vastutus ... ja neegri palga eest? ... tänan ei ... nüüd võiks arvuti kastide vahele ennast kerra tõmmata ja oodata millal te väikesed saatana sigitised jälle mind tüütama hakkate ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-112322284899444073?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118745207790165292005-01-09T10:11:00.000+02:002005-06-14T13:33:27.790+03:00Ohh, Taara avita eksinud hingi<br />kes pimeduse varjus hulguvad ringi<br />Uinuta vaid hetkeks nende lootusetu lootus<br />Näita, et vaid varjus neid jäetakse sootuks<br /><br />Ohh, Taara anna neile jõudu kannatada<br />Kannatust ajaks mis mõeldud, et armastada,<br />Hoida ennast eemale pimeduse petlikkusest<br />Oma hirmude krampides hääletult vaevlemisest.<br /><br />Ohh, Taara näita, et loodus neid hoiab,<br />Et peagi neil armuline saatus kord loidab,<br />Maa sügavikust ammuta hiite ürgset võimsust<br />Näita et oleme ürgseimast hõimust.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874520779016529?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118747331000609332004-12-20T12:02:00.000+02:002007-02-21T05:10:57.223+02:00lõkke kuma on avatud püstkoja ukse vahelt väga hästi näha kui see tasakesi enda ümber olevat lund sulatab...tule ümber paigutatud külmad munakivid pragunevad suure kuumuse käes...väljas sajab väga tihedat ja paksu lund, mis on peaaegu täiesti uued jalajäljed metsarajalt juba hajutanud...ninasõõrmeist väljuv soe õhk aurustub koheselt külma ilma käes...härmatis on katnud kogu mu habeme ja lumi tungib karunahast kasuka turvistatud krae vahelt sisse ... kuid hoolimata sellest ei lase ma enda ühelgi närvil ülearu tööd teha ja säilitan ülima rahulikkuse ... üritan ühte sulanduda kogu ümbritseva loodusega ... minu kuulmine on juba looduse häältega niivõrd harjunud, et kuulen iga lumehelbe maandumist ... kuulen, kuidas kilomeetrite taga hirv puudelt koort maha kisub, et süüa saada ... kuulen kuidas hiired pehme lume sisse käike uuristavad ja kaugel mäe otsas hundid murtud jänest vennalikult söövad ... peatan hingamise, et veel terasemalt loodushääli kuulda... sulen silmad et ümbritsev vaatepilt ei suudaks kõrvale juhtida minu tähelepanu kuulatavast ... kaugelt üle jõe on tulemas sammud ... mida ei ole ma enam suuteline ära tundma ja kellelegi omistama... haaran püstkjoa põdranahkse ukse tagant vanaisa sepistatud mõõga ja viskan seljale pajuoksast vibu ja nooled...minu hundikoer on samuti tundnud võõra lähenemist ja raputab närviliselt pead ja saba ... ning vaatab nõutult minu otsa ... päästan ta vaikselt nööri otsast ja saadan ta endast paar sammu ette poole lõhna üles võtma ... vaiksemini kui ükski metsloom hiilin mööda lumetortidega kaetud kuusepuualuseid...öö on sedavõrd pime, et ilma täiskuu valguseta ei oleks mul lootustki edasi liikuda...järsult koer seisatab ja samaaegselt ütleb sisetunne et peaksin lumehange pikali viskuma...lumi minu paljastel kätel sulab ja kõrvetab külmalt neid ... kuid see on viimane asi millel lasen ennast segada ... varju lähenedes surun ennast osavalt veel sügavamale lume sisse, nii et ainult silmad välja jäävad...olen juba väga pikka aega hinge kinni hoidnud, et aurustuv hingeõhk minu asukohta ei reedaks...kuid ühtäkki näen endast küllaltki lähedalt möödumas suhteliselt naiseliku profiiliga halli kogu...lasen tal endast pahaaimamatult mööda kõndida ja tõusen hiirvaikselt püsti ja jään tema selja taha seisma ... astun kiirelt tundmatule isikule nii palju lähemale, et mu määrdunud lihaselised ja marraskil käed temani ulatuks ... haaran tundmatul kõrist ja surun läikiva karastatud terase otse tundmatu kaelale...kuid siis järsku ma kangestun kui mu silme ees langeb tundmatul kapuuts ja kostab vali naise kiljatus...ma näen oma ees imeilusat säravate sinisilmadega neiut, kelle blondid lainelised juuksed mõõga tera peale on langenud...see mis minu südamest läbi torkas ei olnud enam võrreldav ühegi tundega mida olin tundnud...neiu vaatas mulle oma sügavate sinisilmadega pikalt ja küsivalt otsa ... kuid mina vaatasin sama nõutult tagasi kuni käsi krambist jagu sai ja mõõk lumme kukkus ... ma ei osanud enam midagi teha ... see lummav ilu mille oleks peaaegu hävitanud oli muutnud mind murdosa sekundite jooksul...imetlesin neiu ilu ja ega temagi arglikum ei olnud vaid üksnes naeratas oma taevasiniste silmadega mulle otse südamesse...minu sõdalase süda oli lahti sulanud...mitte miski siin ilmas ei ole veel suutnud midagi sellist teha...seda märkas ka tema ja haaras oma pisikese käega minu käest, aitas üles tõsta mõõga ja juhatas mind edasi jalutama... ma polnud varem niimoodi oma südant peksmas tundnud nüüd kuis esimest korda temaga oma püstkoja suunas jalutasime...nüüdseks oli kapuuts tema peast juba täielikult maha vajunud ja kuukiired paitasid külmas õhus lendlevaid kuldjuukseid...ta peatas mu täpselt ühe väikse lagendiku juures püstkoja ja jõe vahel kuhu kuu oma kiired ilusti laotada sai...ta vaatas mulle otsa ja võttis oma hellade kätega mu kaela ümbert kinni...ta roosad huuled värisesid hellalt kui ta need minu külmast katki kistud huulte vastu surus ja mind kirglikult suudles...esimest korda oma elus tundsin kuidas niiske pisar mööda mu karedat põske alla jooksis ... ta kuivatas mu pisarad neid oma oma pehmete huultega kattes ... polnud kahtlustki et kinkisin oma südame samal hetkel just talle .... talle kelle ma peaaegu oleks kogemata tapnud...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874733100060933?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118744947392437692004-12-03T09:47:00.000+02:002005-06-14T13:29:07.396+03:00miks vaikib su huul kui soovin kuulda su sõnu ...<br />miks on lukus su kõrv kui tahan sulle öelda ...<br />miks on suletud su silmad kui vaid tahan näidata ...<br />kui väga ma sind ikka veel armastan<br /><br />sinus pole kübetki seda mis oli enne...<br />sinus puudub igatsus mis köitis sind öösel...<br />sinud puudub armastus mis läitis sind pimedas...<br />sinus on surnud hool ja hurm mida püüdsin...<br /><br />kas tahad sa uputada kõik mis meis oli...<br />kas tahad hukutada põrmuks mineviku mida hoian...<br />kas tahad eirata minu pilke mis vaid mõeldud olid sulle...<br />kas tahad tõesti väita et mind sinus enam pole...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874494739243769?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118746566297603962004-07-16T13:54:00.000+03:002005-06-14T13:56:06.303+03:00on vist tõesti vaikne öö ... vaimud magavad ja hinged meid ei kuule vähe on hääli mis läbi uduhämaruse kuu poole hüüavad vähe on kehasid kelle peale kuukiired langeda võiksid, ses vaikses öös .... nähtamatud liigutused panevad liikuma ka kõige jämedama puu, mis hiies oma kanda kinnitanud ja juured sügavale maasse surunud ... isegi loomi ei ole näha ... kõik oleks nagu mingil põhjusel hiiest pagenud ... kuigi on peaaegu hääletu see öö, kuid loomad tunnetavad ohu hõngu, mis läbi metsa imbub ... hirmu ja õudu on tunda igas kastepiisas mis nahale langeb ja seda oma jahedusega näpistab ... ma isegi ei julge hingata ... tahaks välja rebida oma südame, sest see nii tugevalt rinnus trummeldab ja kardan, mind reeta ta võib pigistan hetkeks silmad kinni ja võtan nahksesse turvisesse maetud käega oma mõõga pea ümbert kinni ja palun, et hiite muistne jõud nüüd mulle karu jõu annaks ... et ei võtaks mind teras ... et ei paitaks mind surma hingus kuigi see mul pidevalt kannul kõnnib tugeva terase krigin katkestab vaikuse kui oma mõõga tupest välja tõmban ja imetlen kuidas kuu valgus sellele lengeb ... olgu teras täna minule helde ja nõrgestagu ta vaenlast kes ei kuulu meie metsadesse ... lõigaku ta läbi need soonad mis kannavad edasi nõnda raevukaid mõtteid ... saagu ta oma jõuga saatuseks neile kes meie elusid noolivad ja maade pärast hammast ihuvad külm higi voolab mööda kulmu silmalaugudele ja teeb nägemise hägusamaks ... tunnetan oma selja taga ja enda kõrval oma meeste lähedust ja tean et ma ei ole üksi ... ma tean et me ei saa kaotada kui nii ohvrimeelselt me end Taara tugevate käte vahele usaldame ma tõstan oma raske mõõga ja sellega vajub unustuse hõlma see vaikus mis tunde meie ümber hõljus ... nüüd lõikab vaid vahva teras vaenlase rikutud kehasid, mis kurjust endaga kannavad ... juba näen enda kõrval oma venna ja paari hea sõbra vaprat langemist kuid see ei tekita minu vahvas meeles hirmu ja kõhklusi sest ma tean et nii on neile parem ... nad surid vapralt sõjarditena ... ma ei ole tagasi vaadanud mitte kordagi ... nagu kuum nuga läbi või vajun läbi vaenlaste masside ... mu nägu nõretab verest mis aeglaselt mööda põski alla voolab ...<br />järsku nagu keegi müksas mind selja tagant ... tunnen et käed mis nii jõuliselt vaenlast lõikusid ei suuda enam kinni hoida mõõgast mis punaseks oli värvunud ... kuu taevavõlvil tundub punaseks värvuvat ... ja kõik minu ümber olev loodus on ühtäkki värvunud punaseks ... soe veri on katnud mu väsinud silmad ja ma vajun külma mulla peale ... teine käsi mis enne tammepuust kilpi hoidis oli krampis ja hoidis tugevalt viimseid hetki kodumaa mulda, mida me kõik päästa üritasime ... vaatan üle õla tagasi ja näen oma vägesid vaenlasest läbi murdmas ja ma tean et me oleme võitnud ... ma lihtsalt usaldan neid ... sulen rahulolevalt silmad ... huuled veel viimast korda sõnu välja tahavad öelda : me oleme vapralt pidanud vastu oma maa hoidmisel ... me olime sõdurid....<br /><br />Pro Patria<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874656629760396?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118816833524180652004-06-12T09:23:00.000+03:002005-06-15T09:27:13.530+03:00<div style="text-align: justify;">Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su sees...ei osanud iial arvata, et üks hing lastakse lendu...jälle...kas tõesti on see nii odav, et ei ole sellel mingit isegi mitte pisitillukestki väärtust...ja nüüd ta tiirleb...maa ja taeva vahel...ootab millal teda nähakse...millal see küll juhtub...oli aeg kui kõik teed olid talle avatud, kuid nüüd tema ümber on vaid pimedus ja unustus...ta vajub alla...sinna alla kust ta ei lootnud enam kunagi end leida, sest ta avastas enda jaoks mingiks ajaks õnne - mingiks ajaks...vaene hing. miks peab ta jälle seda kõike läbi elama...miks on jälle see sama hing nii üksik ja trööstitud...anna andeks julm maailm, ta tahtis vaid parimat...kuid nüüd peab ta end uputama end oma pisaratesse...ta on jälle kõrvale tõugatud...kas see vaene rändlev hing on mõeldud ainult unistamiseks, kas tõesti mitte kunagi ei saa ta maitsta õnne tõelist maitset...miks ometigi...ta kristallselged silmad on truud igavesti...kuid kogu nende palk on vaid unustus ja põlatus...vaid vaikiv taevas ja kuuvalguses tähesära mõistab teda...sest ta ei suuda midagi sellele vastu öelda...see nukker hing hulgub üksi mööda tänavaid öö pimeduse varju all, et keegi ei märkaks tema nukrust...kõik tema ümber on siiras, kaunis, romantiline, kuid tema jääb märkamata; teda justkui lükataks sellest kõigest eemale - sa ei sobi siia...see teeb talle haiget...ta nõretab verest ja pisaraist...kas temale igaveseks jääb tundmata see tunne, mis on olla armastatud, kas tõesti mitte keegi ei armasta teda...vist mitte, kõgu maailm on tema vastu petlik...ta leidis endale kogu oma elu mõtte, motivatsiooni ja jõu...aga see hülgas tema..."käi kuradile"...vist igaveseks jääb talle unistuste rada tallata ja nägemata mis tähendab olla armastatud...sest mitte kunagi ta pole tundnud seda tunnet...vaid valelikud ahned pilgud teda põrnitsevad...ohh oleks tal seda jõudu neile vastu panna...ehk ongi tal jõudu, aga tal pole südant seda välja näidata...ta mõistab vaid üht...üksi sa siia ilma sattusid ja üksi sa pead ka hakkama saama...kuid ta ei suuda, ta lihtsalt vajab kedagi, kes teda hoiaks...kas tõesti on siis teistele nii keeruline mõista ühe räsitud armastuse hingesoojust...ta üksi nüüd vaid jõekaldal istudes peast kinni hoiab...pisar, pisara haaval pudeneb kuu peegeldusega kaetud jõe sumedatesse voogudesse...iga pisaraga kaob ta seest soov kuuluda kellelegi...soe suveõhk kiigutab pilliroogu jõekaldal...ohh, oleks ta ometi siin...kuid ei...sa kallis üksik hing ei kuulu nende hulka, kelle prioriteediks on olla armastatud...sa oled vaid selleks, et näeksid kuidas see sinust tühjalt välja valgub...sa oled loodud selleks, et tunda teiste rõõmu, õnne, naeru ja armastust...ja ei millekski muuks...kas sa ükskord aru ei saa, et sa oled loodud olema üksi...üksi sündinund oma pisarate keskele...mina tean kallis hingeke mis sinus toimub, oleme väga sarnased...võiksin tõmmata lausa paralleele enda hingega kuid tema läks kaduma juba veidi aega tagasi...tema rööviti mult samuti...ja vastuseks sain vaid EI....see pole minu jaoks...armastus kellegi jaoks, kes on parem kui mina, kes on ilusam, rikkam ja edukam kui mina...kuid mina olen vaid väike unistaja, unistaja, kes peab kõike seda pealt vaatama ja valu kannatama...ma olengi selle jaoks loodud, et kogu valu enda peale võtta...sest ainult mina võin nutta...miks on see minu jaoks keelatud vili...millega ma selle olen ära teeninud...miks on mul sees hing?! ... miks ma oskan armastada. .... Palun laske mul surra... surra kasvõi selles meelehärmis...pea asi et ma ei peaks tundma jälle seda valu....ma ei suuda seda enam taluda...paluun kas keegi oskab sellele vastuse leida - MIKS MINA EI VÄÄRI ARMASTUST????? kuigi olen inimene kes seda kõige enam otsib ja vajab .... ma ei jõua enam unistada ja illusioone endale rajada... ma pole mitte kunagi tundnud et mind armastataks...mille eest ma võitlen üldse? igatahes kindlalt mitte enam enda eest...see rada on juba tallatud ja seal on trambitud rohi kuhu minu jalal pole enam asja...kas tõesti väärib kõgu seda ilu keegi teine? kas keegi teine oskab üldse seda enam niimoodi hinnata nagu mina seda teen...but who cares...ja ma ei suuda ikka veel endale tunnistada, et minu asi pole olla armastatud - minu asi on armastada ja võtta enda peale kogu see valu mis jääks teistel tulemata, sest mina olen üksi...miks anti mulle see kohus olla selline...MA EI SUUDA ENAM OLLA ÜKSI!! MA EI TAHA ENAM TUNDA SEDA...SEDA KÕLEDUST MIS VALITSEB MINU ÜMBER...liiga kaua olen ma olnud üksi...kuid ju siis pean olema ka ülejäänud elu...kuid kuna see kõik peab kestma terve minu elu, on ainult üks lahendus, et valu leevendada...lühendada oma elu...ma ei tea enam mida teha...no lost words whisper to me ... (ma olen juba mingi pange täie pisaraid vaiba sisse uputanud, kuid see on minu kohus)...can you you forgive me again...I don't know what I said, but i don't mean to hurt you...the words have been drained from this pencil, sweet words that i want to tell you, and i cant't sleep, i need to tell you ... goodnight...When we’re together I fell perfect, When I’m pulled away from you I fall apartAll that you say is sacred to me Your eyes are so blue, I can’t look away as we lay in the stillness You whisper to me, Lady, marry me, promise you’ll stay with me Oh you don’t have to ask me, you know you’re all that I live for You know I’d die just to hold you, stay with you Somehow I’ll show you that you are my night sky I’ve always been right behind you Now I’ll always be right beside you So many nights I’ve cried myself to sleep Now that you love me I love myself I never thought I would say that I never thought there’d be you...<br /><br />I've tried so hard to tell myself that you're gone<br /></div> But though you're still with me<br />I've been alone all along<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111881683352418065?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118744553114380772004-05-25T11:13:00.000+03:002005-06-14T13:22:33.120+03:00ja jälle visanud ta maha<br />südant mida ta ei taha<br />krõbinal ta talla all<br />läeb pooleks süda kallimal<br /><br />miks hülgab neiu kaelakee<br />mis peatas hinge silmavee<br />selle kee mis olid käed<br />armastuse ohvri mäed<br /><br />unustatud on ta nüüd<br />tummaks kõrbend nutt ja hüüd<br />tolmuks saanud ohvrimägi<br />hinge leek ja elu tugi<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874455311438077?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1119337981346388452004-03-15T10:24:00.000+02:002005-06-21T10:13:01.353+03:00vaikuse helid on haarand mind kaasa<br />nüüd miskit ei liigahta, hinga, vasta<br />vaikuse lummust nüüd nautida saad sa<br />armastuse hääled vaid õrnalt on kosta<br /><br />tasa kuuled küünlavaha sulamist ja sahinat<br />enda kõrval tuksva rinna värinat<br />siidsoojade kehade kokkupuute kahinat<br />helluse ja armastuse loitsu helinat...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111933798134638845?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1119337807913832302004-03-10T10:24:00.000+02:002005-06-21T10:10:07.916+03:00karastab ja marrastab<br />kisub lausa verele<br />hingetuks mu varastab<br />minu armu tunnetest<br /><br />aurab, põletab ja keeb<br />jahtub, jäätub, mureneb<br />se'st enda põlatuse teen<br />armastuse altareile ohverdan<br /><br />läidab maha liigse innu<br />tõsta ennast üles<br />ta silmas leiab tõele pinnu<br />taas armuvalu süles<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111933780791383230?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118743509705397032004-02-04T10:23:00.000+02:002005-06-14T13:34:35.296+03:00...oh ütle vägev Taara mida ma peaksin tegema...kas võitlema metslooma kombel oma elu eest või andma alla ja taanduma??? pigistan veinikarikat üha tugevamini vastu sooja kaela ja vaatan minu ninasõõrmeist voolavast õhust värelevat küünlaleeki...veinipisar voolab hääletult mööda sõrme alla poole ja jääb tilgana küüne külge rippuma kuni viimaks käevärina tõttu<br />lauale kukub....pokaali lauale tilga kõrvale asetan ja haaran peast....nüüd see vist juhtuma saabki...pooleldi tühi paberist sigaretipakk vedeleb laua nurgal ja ootab tühjendajat...haaran vaistlikult käega riiulilt tulemasina ja sama osavalt teise käega pakist sigareti....hoian seda käes ja imetlen....kas see väikemees ongi see kurjajuur, kes tapab maailmas iga kaheksa sekundi tagant inimese... kui nii siis tapa ka mind...asetan sigareti kuivanud ja külmast katkiste huulte vahele ja süütan selle...akna peegeldusest on näha hõõguva sigareti peegeldust pisarail, mille vool nagu iialgi ei peatuks...vaikus valitseb tuba...vaid sigarett krabiseb vaikselt põledes ja tekitab toas suitsust lokaali hõngu...kisun närviliselt sigareti tossu enda kopsudessa ja raputan kontrollimatult iga mahvi järel pead...miks?...ei tea....tõstan jalad laualt maha ja õnnetuseks ajan kohmaka liigutusega ümber laua all oleva gruusia veini pudeli...kurat...see oli ka veel viimne mis sai juhtuda....lukustan toa ukse ja vaatan pimedas nurgas oleva baarikapi sisu ja jään veel nukramalt mõttesse - viimane vein...ja see on ka Kosmos...mõte selle joomisest tekitas juba külmavärinaid ja iivelduse tunde...on hullematki joodud, ütlen enda ette ja keeran ühe hooga pudelilt korgi maha ja viskan osavalt prügikasti...puhtus ennekõike...ja samas langeb pilk põrandal vedeleva tuha hunniku peale...olen jälle tuhatoosi ümber ajanud ..... peaks selle laua külge liimima...valan pool pudeli sisust karikasse ja võtan ahnelt ühe lonksu otse pudelist...raputan jälkusest pead...käib kahh...jube aga mida teha...tunnen nõrkust jalgades ning koperdan tagasi keerdtooli peale, mille servad noaga ära nüsitud...sigarett kõrvetab juba sõrmi aga endiselt hoian seda kramplikult käes...kuni kannatus katkeb ja kustutan ta vastu tuhatoosi marmorist seina, mis kaetud graveeritud hobuvankreil tormavaist rooma sõdureist...isukalt ahmin veel suure lonksu veini kuid seekord satub seda ka ninna ja ma läkastan nii et terve laud tuhka täis on...kurat...olen mina ikka osav...aga janu ei anna ju ometigi häbeneda...nautisin enda lohutamist, sest see andis põhjuse uue lonksu järgi rabada...keeran maki hääle nuppu ja raadiost kostuv kärisev mehehääl karjub nüüd valjemini...i'm worse at what, I do best and for this gift I feel blessed...kostavad läbi häiritud raadiosignaalide räsitud laulukõmin..hakkan seda suurima entusiasmiga kaasa ümisema...mis siis et kell juba varajasi hommikutunde näitab ja kõik alles magavad...enesetunne hakkab tõesti paranema .... juba käib hoogsamalt rusikas vastu lauda nii et sellele laotud kaardimaja, mida hoole ja armastusega hoidsin olematuks laguneb...see teeb mulle ainult nalja...ja lõpuks avastan et see Kosmose vein ei olegi ju kõige kehvem...nüüd tuleb<br />juba mahedat naise häält raadiost...olenemata pingutusest ei tule mulle sõnad meelde ja vahetan kanalit...järsku märkan enda nina ees lambi külge riputatud pärdikupaari, kes väsimatult üksteise kaela ümbert kinni hoiavad...vot see on armastus...asetan lauale karika ja võtan hellalt<br />pärdikupaari enda pihku...pisarad hakkavad uuesti mööda karedaid põski alla voolama...oli seda vaja...suudlen õrnalt mõlemat pärdikut ja riputan tagasi oma kohale kus nad vaikselt kiikuma jäävad...ma parem ei hakkagi mõtlema asjade oletatava kulgemise üle vaid haaran pakist millele suurelt "Leek" peale kirjutatud uue pläru ning haaran hammastega filtrist ja panen hoogsaslt selle põlema...ma pole tegelt kunagi enda toas suitsetanud, aga kunagi on ikka esimene kord...sinakas suits hõljub mööda tuba laiali...puhun küünla ära ja naudin hõõguva sigareti otsa teed tuhatoosi servalt minu huulte ligi...kurat...ma nagu naudiks seda....aga miks salata...naudin jah...vaikselt avan oma toa ukse ja hiilin mööda krigisevat treppi alla korrusele....ma mäletan täpselt kus võti on peidetud ja lähen puht vaistu järgi selle juurde....masinaruumist kostab sünget mürinat, mis varjab minu liikumist ja uste klõpsatusi...avan masinaruumi ukse ja seal ta seisabki...hall ja kergelt roostekrobelise välispinnaga .... panen võtme lukuauku ja keeran....raske metalne uks avaneb minu käte vahel ja seal ta seisabki....pikk ja sihvakas kaheraudne...kuid äkki ma kohkun ...... vajun põlvili ja hakkan üle keha värisema....mitte täna...mitte sellisena....tahaks veel...veidi veel kui seda mulle antakse...pisutki veel sind armastada.....kallis....luba mul sind armastada ...................<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874350970539703?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118746865606735872004-01-30T12:00:00.000+02:002005-06-15T09:45:13.493+03:00kord hüppas üks tibatilluke soov ühe poisi südamest välja ja läks inimeste keskele jalutama et leida enda mõtet... ta kohtas palju erinevaid hingesid, kuid enamuse südamed jäid tema ees lukku...ühtäkki üsna lootust kaotanud olles ja nukrutsedes komistas ta ühe imeilusa tüdruku otsa... ta vaatas tüdrukule otsa ja nägi et tema südames särab vastu truudus armastus ja hoolimine...kuid kedagi ei paistnud sellest hoolivat...keegi ei pannud seda tähele....väike soovike muutis ennast kiirest kauniks lilleõieks ja viskus tütarlapse ette pikali maha...ta ei liigatanud kordagi vaid tunnetas tüdruku soojust kui too lille maast üllatunud pilguga üles korjas....see tibatilluke soov pääseski tüdruku südamesse...kui telepaatiliselt tundis poiss et on armunud...ta tundis et otsib üht hoolivat ja hella hinge ....ta tundis et osake temast on juba tüdruku sees .... järjest suurema õhinaga otsis poiss seda tüdrukut kui ühtäkki nägi üht tüdrukut seismas reklaamplakatitega kaetud teadete tahvli kõrval seismas, roos näpus, kui nõiaväel hakkasid poisi käed higistama ja hääl hakkas võbelema kui ta tütarlast teretas...ka tüdruk tundis midagi ära...poiss nagu oleks kuidagi südamelähedane...ta tõstis oma pilgu mis oli suunatud roosile....vaatas oma suurte taevasiniste silmadega otsa poisile ja naeratas vaikides...aga poiss oli endiselt klaasistunud pilguga nagu soolasammas...ta ei suutnud uskuda enda ees seisvat ilu ja võlu...just tema .... just tema on see keda ta on oodanud terve elu...ta mõtleb ainult üht: kas minu tibatilluke soov on tõesti lõpuks täitunud? Kas see tüdruk on tõesti see õige keda olin otsinud ja juba olin kaotamas lootust...oh olin mina ikka loll küll...poiss sai krambist üle ja tegi tütarlapsega juba kindlama rühiga juttu...ja nii nad vestlesid päeva ja teise ja juba oli möödunud paar kuud kui poiss sai oma kauaoodatud soovi täitumise lõplikuks tunnistada....ta sai endale tema unistuse tüdruku....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111874686560673587?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118815416357207802004-01-30T11:56:00.000+02:002005-06-15T09:03:36.363+03:00ma olen oodanud kohta kus ilu ei näe, kus kaunidust ei kuule, vaid kus kogu hurma tunneb südames....kus vaikus muutub hääletuseks ja lärm muutub vaikuseks....kus kivil istudes on mugav kui padjal ja noatera on pehme kui siid...kus taevas ei paista päike vaid päike on igas inimeses ja see paistab taevasse...kus eales aeg ei jookse vaid seisatab siis kui tekib tahtmine järele mõelda või mõni kaunis hetk igavikuks muuta...kus pisaraist saab kaste uuele tärkavale noorusele ja luulest tarkus uutele teadmistele, tundmistele ja olemustele....kus katsuja tunnetab oma sisemust mitte oleva välimust ja nägija näeb armsama olemust mitte tema olemuse elamist....kus süda saab rääkida rohkem kui suu jõuaks kõnelda ja kõrv suudaks kuulda....kus armastus enesele ise punuks pesa...pehme, sooja, tugeva...kus tiivad luigele annaks kerguse värskuse olla lendlev kui õhk kuid kaunis kui looduse ilu etalon ja lummus...kus sinu võlu võtab sõnatuks iga kõneleva südame ja paneb ootama minu südame mis juba ammu üritas peatada aega et tunnetada tunnet mida, tunnetasin unes...jahh, tõesti...kord ma käisin seal...see maa on tõesti olemas...sa pead lihtsalt laskma enese ees need väravad avada...tule ära karda...ma juba ootan sind siin....tule maale mille nimeks on armastus ...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111881541635720780?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1118815885639794772004-01-13T09:03:00.000+02:002005-06-15T09:11:25.646+03:00Krõbeda põhjatuule käes tõmban koomale karvase mantli kõrget kraed ja sammun üha enesekindlamalt sinu maja poole. Lumesadu on nii tihe et vaevalt näen oma ninaotsa. Tunglen läbi paksu valge lumevälja mäest üles ja kaugelt paistabki sinu üksik küünlavalges aken. Tunnen et siniseks külmunud kätes hakkab uuesti voolama soe veri, isegi mu samm kiireneb. Ei jõua sinu nime hüüdagi kui märkan sinu rõõmsat nägu aknal ja juba hetk hiljem oled uksel ja võtad mind avatud kätel vastu. Ma ei lase sind enda lähedale, sest olen üleni kaetud paksu lumevaibaga, mis vaikselt sulades kraevahele imbub. Võtan seljast raske kasuka ja raputan seda nii, et terve esik lund täis on. Sa kiljatad ja hüppad ehmatusest eemale. Viskan kasuka ahju äärde kuivama ja võtan oma külmunud kätega sinu pihast tugevalt kinni ja suudlen kirglikult suule. Võtad mul kätest ja avastad, et need täiesti siniseks on külmunud. Sellepeale lohistad mind kamina äärde, kus juba kaugelt lõhnava piparmündi teega kann aurab ja ootab joojaid. Istume sõnatult pikale, veidi ajahambast puretud diivanile. Ulatad mulle tassi kuuma teed ja naeratad õnnelikult. Kas see pole lihtsalt imeline. Kaminas prakusv lõkkekuma peegeldub sinu silmilt, kui sa mulle pingeliselt otsa vaatad. Sa näed mu näost et kõik ei ole mitte hästi. Sa tunned minu igat pilku ja mõtet läbi ja lõhki ilma et peaksin ühtki sõna paotama. Tuled mulle nii lähedale, et meie kehad liibuvad tihedalt üksteise külge. Surud oma pea mulle sülle ja ühtäkki näen et üksik pisar mööda sinu siidist põske mulle sülle veereb. Ma ei taha sulle öelda mis on juhtunud, sest sa ei elaks seda üle. Vaikus on võtnud võimust selles üksikus talumajas kuusemetsa serval. Tõstan su pea ja ütlen külmast veidi käredal häälel:"Kallis, ära muretse kõik läheb veel hästi!" Sa naeratad mulle, sest sa tead, et minu sõnu võib uskuda, ma tean kui tõsine on olukord. Sa usaldad igat minu sõna. Libistad oma pehme käe üle minu habemes näo, mis kareduse tõttu krabiseb ning su sõremd jäävad minu katkistel huultel seisma...kas saad neid enam kunagi enam oma huulil tunda? Haarad mul ümber kaela kramplikult kinni ja suudled mind nii nagu kunagi varem pole suudelnud. Ma ei unusta seda kunagi. Ma ei suutnud uskuda, et kunagi selline asi meid võiks tabada, kuid siiski. Kaugusest hakkasid kostma madalad mürtsatused. Sa võpatasid ja nüüd hakkasid pisarad juba pahinal jooksma. Sa mõistad et nüüd on aeg. Valan kiirelt kurgust alla kuuma tee, mis vaimu ergsamaks teeb. Tõmban selga pool niiske kasuka ning võtan su sülle. "Ma tõotan sulle, et kui kõik möödas tulen ma tagasi ja siis saame rahus elu lõpuni koos elada!". Sa jääd vaikides minu silmadesse kinni ja näed et ka sinna on vastu tahtmist pisarad tekkinud. Panen su pehme liigutusega tagasi põrandale ja hakkan uksest välja kõndima. Jooksed mulle järgi ja annad mulle nuttes kaasa paari ise kootud villaseid kindaid ja sokke. Avan ukse. Silmapiiri tagant on paista tuhendeid valguse sähvatusi. Viipan veelkord käega ja hakkan metsa poole marssima. Ma ei julge enam tagasi vaadata sest ei taha näha sind nutmas. Sa oled tugev naine ja tead et ma saan sellega hakkama...ma toon vaikuse ja rahu kodu õuele. Krudisev lumi varjutab sinu nuuksatusi. Seda parem. Muidu ei suudaks ma enam edasi kõndida, kui seda kuuleksin. Tõotan vaid enda ette, et tulen tagasi ja võitjana. Vaikselt matab hämar metsavari mind endasse. Sina mind enam ei. Nüüd julgen veel viivuks tagasi vaadata ja saadan sulle õhusuudluse. Võtan puu alla peidetud püssi ja jooksen ära metsa. Ja ma olengi läinud. Kas kunagi mind veel näha saad. Kas näed oma meest, kes läks kaitsma su kodu ju oma naist. Kõik on tulemas ja samas on kõik läbi. Ma olen läinud.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111881588563979477?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1119338388725961512004-01-03T10:13:00.000+02:002005-06-21T10:19:48.733+03:00tuul liiva silma puistamas,<br />saatus taas on luiskamas,<br />ei suuda uskuda ja vähem loota<br />et sinuga saan täna olla<br />veel lasen ennast petta...<br />mul nagu meeldiks tõde katta<br />ja uskuda vaid unelmaisse<br />mil pole mingit pistmist meisse<br />taas mu selja taga paugub uks<br />see kõik mind tein'd on hingetuks<br />vaid krõbedalt valus igatsus<br />tahab teada, kas see ongi armastus<br />peegelsile on me kahe tee<br />kuid kas liig libe ei ole see<br />ei tahaks kukkuda kui just<br />olen saanud tunda armastust<br />mille maiku vaevu mäletasin<br />mille valu tunnet igatsesin<br />jäta terveks see mille andsin sul<br />hoia hellalt mis kallim on kui kuld<br />soojalt armasta mis sulle usaldasin<br />milleks oma õrna hinge väsitasin<br />miks vahemaa on venitatud nii pikaks<br />kas peame taluma piina vaid me kaks<br />või on keegi kes mõistab seda valu<br />kes tunneb mu piina, mõistab ja talub<br />liig pikaks on veninud mu ootus,<br />kuid ei kunagi lämbu mu lootus<br />sind jälle kord hellalt hoida süles<br />päikesetõusul kastes sind tõsta üles<br />lasta päiksekiirtel sind virgutada<br />jahedal ojaveel end karastada<br />kasemahlast kustutada janune suu<br />kuldkiharaid lennutab mahe tuul<br />hallid pilvepuntrad taevas<br />õnne toovad ohus vaevas<br />suur tamm toob sitkust igavest<br />ja ohvrikivi unustust<br />meist pühib halva kurjuse<br />ning vaid jätab armastuse, truuduse...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111933838872596151?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11918930.post-1119339726738699952003-12-27T00:00:00.000+02:002005-06-21T10:42:06.743+03:00meil jäänud joomata see vein<br />ja lauanurgal hõõguv sigarett<br />kas tänaseks on läbi saanud lein<br />või jätkub kurbus nagu balti kett<br /><br />ei jõudnud sulle näidata lokaali<br />kus lapsepõlves tihti käisime<br />kus laua taga hoidsime pokaali<br />ja maanteel mootorrattail sõitsime<br /><br />ref.<br />üksik pisar langemas su hauaplaadile<br />miks lahkumine oli nõnda kiire<br />käe ulatan siis närtsind vanataadile<br />on lõppend meie kohtumine viimne<br /><br />kuulen krõbinat, kui kirstul langeb muld<br />tunnen jalge all vettinud maad<br />sõbrad nüüd tsiklitel andkem tuld<br />sõitkem läbi me kadund venna raad<br /><br />las kuuleb ta viimaseid tunde<br />kuis müriseb maantee ja aas<br />siis laskem tal vajuda unne<br />et taevas saaks kohtuda taas<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/11918930-111933972673869995?l=ledobermann.blogspot.com' alt='' /></div>dobermanhttp://www.blogger.com/profile/05098586842886556083noreply@blogger.com0